Eesti kultuuris aga isanime ei kasutata ja eks ole see komme ajast ja arust. On ka märgitud raamatus (Rogers ,,Käitumine Klassiruumis" ,, lk 52) et on hädavajalik ja viisakas teada oma õpilaste nimed mis aitavad tugevasti luua positiivseid suhteid. Kuigi õpetaja väidab, et see on tema viis näidata austus õpilase vastu. Samas ka kui õpilane hilineb ( min 12,27 osa 1) arutatakse antud probleemi kogu klassi ees mitte individuaalselt sest käimas on alles kehtestamis faas ja koonlaid reegleid ei ole ju paigas(Rogers ,,Käitumine Klassiruumis" lk 35) ja õpilased ei tea õpetaja reegleid sest tegu on ju uute õpetajatega samas ei ole ju teada õpilase hilinemise põhjust (lk 76/77). Hilinejaid on palju sest on lihtsalt harjutud hilinema ja järelikult pole eelmised õppejõud erilist tähelepanu sellele pöördutud ja selles teemal ei ole lastega võib-olla tõsisemalt vesteldud ega ei ole tehtud järel kohtamist ( lk 77).
· de-mitmus moodustatakse de-tunnusega nõrgaastmelisest kons.tüvest (akende, kukaldes, küünaldele, pipardele, sõkaldele, vemmaldeks, õnnardeni, ateldena) · kannelde, kateldesse, kinnerdes, koonaldest, kämmaldele, pannaldele, pasteldeltm peenardeks, pöialdeni, sammaldena, sõstardeta, süstaldega, tungaldesse, västardel (nõrgaastmeline ja konsonanttüveline!!!) · mitm part i-tunnuseline ja d-lõpuline, vokaaltüveline (kakraid, koonlaid, küünraid, peenraid, sõstraid, vemblaid, ätlaid) · i-mitmus üldkasutatav (kandleisse, kuplais, matraist, puntraile, tatrail, vistrailt) · õlu: õlle: õlut: õllesse: õllede: õllesid: õlledesse I PÖÖRDKOND · ühesilbilise tüvega verbid, mille ma-infinitiivi tunnuse ees on pikk vokaal või diftong · siia ei kuulu laama, muuma, määma PÕHITÜÜP VÕIMA
on sama tõsi nagu see, et ma siin seisan, mina, Falourdel, kes ma nelikümmend aastat Sant- Micheli silla juures olen elanud ja korralikult kõik oma üürid, maksud ja rendid maksnud; minu uks on vastu värval Tassin-Caillarfi maja, mis asub jõe ülemjooksul. Nüüd olen ma vilets vanaeit, kunagi varem olin aga ilus plika, armulised härrad! Mõni aeg tagasi öeldi mulle: «Falourdel, ärge õhtuti nii palju oma vokki vu-ristage; kurat armastab oma sarvedega vananaiste koonlaid sugeda. Teadagi luusib see munklummutis, kes mullu Temple'i läheduses ümber hulkus, nüüd Vanalinna mööda ringi. Falourdel, vaadake ette, et ta teie 1 7 2 ukse pihta ei koputa.» ühel õhtul ketran parajasti, kui koputatakse uksele. Küsin, kes seal on. Kuulen vandumist. Avan. Kaks isikut astuvad sisse. Oks must mees ilusa ohvitseriga. Mustal näeb ainult silmi, põlevad kui söed, kõike muud varjab kübar ja mantel. Nad ütlevad mulle: «Püha Marthe'i tuba
annaabi.ee 
