Riigikokku pääses EKP variorganisatsioonide abil. Riigikogu tribüüni kasutasid kommunistid populistliku propaganda tegemiseks. EKP mõju all olid mõned vasakpoolsed parteid ning rida ametiühinguid ja töölisorganisatsioone. V Riigikogu valimiste eel ühinesid Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond, Tööerakond ja Majandusrühm Rahvuslikuks Keskerakonnaks, agraalparteid ühinesid Põllumeestekogude ja Põllumeeste, Asunikkude ning Väikemaapidajate Koondiseks (mitteametlikult Ühinenud Põllumeeste Erakond). Suured liitparteid osutusid ebapüsivaks ja lagunesid peagi. 1920. aastate I poolel ähvardas riigi sisejulgeolekut NSV Liidust juhitud kommunistlik õõnestustegevus, mida soodustasid majanduse ümberkorraldamise raskused ja majanduskriisi (1923-1924) tekitatud sotsiaalsed pinged. Riigi julgeoleku kaitseks rakendas valitsus kaitseseisukorra, mis kehtis täielikult või osaliselt kogu esimese iseseisvusaja, ja
saanud. Otsiti uusi pol väljundeid. Samal ajal tugevnes mingil määral kommunistide tegevus, üritasid enda poole tõmmata ük vaesemaid kihte. Samal ajal oli oma tegevust alustanud ka Vabadussõjalaste Keskliit. Näiline konsolideerumine vanade erakondade vahel oli lühiajaline. Seoses krooni devalveerumise küsimusega lõhenesid nii põllumehed kui keskerakond. Tulemuseks parlamendi koosseisu muutus. 1934ks olid põllumehed endisteks põllumeestekogudeks ja asunike koondiseks jagunenud. Parlamendis killustatus süvenes veelgi, sest oli ka 10 erapooletut saadikut. Juulis 1932 sai Karl Einbund (õige kirjapilt) lõpuks oma valitsuse kokku. Koosnes ühinenud põllumeestest ja keskerakonnast. Juba algusest peale võimas opositsioon. Valitsuste esimestest päevadest peale hakkasid tekkima ka valitsuse sisesed vastuolud. Kõige lühemaajalisem valitsus (76 päeva). Järgnes 29 päeva valitsuskriis, millest sai üle Konstantin Päts valitsusega, millel puudus koalitsioon
Alles juuli alguses sai Einbudt oma valitsuse lõpuks kokku. Hoopis teises valguses näitab olukorda asjaolu, et RK V valimistel esines 3 veel täiesti uut nimekirja: Rahvuslik Töökoondus (paremp), Vabadussõjalased ja keegi veel?; keegi neist kolmest Riigikogusse ei saanud. Otsiti uusi poliitilisi väljundeid. Samal ajal tugevnes mingil määral kommunistide tegevus, üritasid enda poole tõmmata vaesemaid kihte. 1934ks olid põllumehed endisteks põllumeestekogudeks ja asunike koondiseks jagunenud. Parlamendis killustatus süvenes veelgi, sest oli ka 10 erapooletut saadikut. Vabadussõjalaste liikumine – kujunemine, sekkumine poliitikasse, areng. Pärast Vabadussõja lõppu moodustati Eestis Demobiliseeritud Sõdurite Liit, mis pidi kaitsma sõdurite huve eeskätt maaküsimuse lahendamisel. Aastal 1926 reorganiseeriti organisatsioon Tallinnas Vabadussõjalaste Liiduks; niisugused liidud moodustusid sõjajärgsetel aastatel ka teistes linnades.
annaabi.ee 
