esinesid palavik ja krambid, on jahtumine aeglasem. koolnukangestus (rigor mortis)- protsessi aluseks on piimhappe hulga tõus ja ATP defitsiit lihastes. Kangestus algab näolihastest paar tundi peale surma, esimese ööpäeva lõpuks levib kehale ja jäsemetele. Kangestus püsib 2-3 päeva ja taandub samas järjekorras 3.-4.ks ööpäevaks. Muutused on tugevamad suure lihasmassi korral ja madala välistemp. korral. Enneaegsetel vastsündinutel koolnukangestust ei teki. koolnukuivamine- tekib kehavedeliku aurumise tagajärjel, eriti silmades (silma sarvkesta hägustumine) ja limaskestades koolnulaigud (livores mortis)- peale surma vajub veri raskustungi mõjul alla. Varased koolnulaigud e.koolnuhüpostaas ilmnevad 3-6 tundi peale surma- allasetsevate kehaosade nahas lillakas-punased alad (pealevajutamisel kahvatuvad). Hilised koolnulaigud ehk koolnuimbitsioon tekib hilisemas perioodis, mil tekib hemolüüs
Hobuse pea lontis (auto tõrgub) 10. Peale palvet inimene uinub 11. Jääb silma/ei unune - nina, lõug teravad 12. Vahib seina - viirastub auk, kõõritab üle pea Õige aeg surra Kuidas teada, et sureb? - Vee vaatamine - vee vaatamine, päri-, vastupäeva - Konn - paigal - Sool - niiskunud - Pekk - hõõrutakse jalatalda, kas koer sööb - Tahab teist aset, kõvemat - Ajab valvajad ära Surnu on majas 1. 2 on, siis tuleb 3 2. Kas on pehme? Kui koolnukangestust pole, tuleb uus surm Kala peab kõva olema, silm punnis, lõpused ei tohi hallid olla 3. Väljaviimisel keegi komistab, surm võib uuesti tulla 4. Kukk (kireb) kirstul 5. Vaadatakse vastutulijat (lähedal tuleb, surm tuleb varsti), talle antakse surnupete 6. Ootamatud peatused (ei tohi olla)(kui kaugel on, mis kohas?) 7. Midagi olulist unustatakse koju 8. Matusega seotud asju ei panda kohe ära 9. Unustatakse midagi surnuaeda 10
kirikumeestest olulisemdad tegelased surivoodi kõrval kui tolleaegsetest arstidest). Uuel tasemel diskussioonid algavad uusajal. Esialgu siiski defineeritakse nii elu kui surma puudumist kui surma kui elu puudumist. Elu teoreetilisemaks kriteeriumiks saab liikumine (nüüd siis juba kehavedelike, aga ka ainevahetuslikud protsessid). Uus- valgustusajal (17.-18. sajandil) asusid arstiteadlased siiski üha enam uurima neid protsesse, mis surnud kehaga aset leiavad. Jälgiti muutusi kehapinnal, koolnukangestust ning algavaid lagunemisprotsesse. 18. sajandi keskel, lähtudes Georg Stahli (1660-1734) keemia-alastest ideedest, vaadeldi laiba lagunemist füüsikalis-keemilise protsessina, märgina sellest, et elule omane vitalistlik tung on keha maha jätnud ning viimane on jälle tavaliste mateeria seaduste kätte langenud (Stahl püsis meditsiinis nn animismi lainel, milline mõtteviis vastandus juba kuju võtvale materialismile ning mille kohaselt pidanuks eluprotsessid olema
annaabi.ee 
