Mida saavad hariduselus reaalselt muuta õpilased? Arutluse aluseks võtan gümnaasiumiõpilase ja jagan küsimuse hariduselu muutmises kahte kategooriasse: väiksemaks ja üldisemaks kategooriaks. Väiksemasse gruppi kuuluvad muudatused, mida on võimalus teostada kooli siseses keskkonnas ja üldisemasse gruppi kuuluksid üldstandardite muutused. Suurem võimalus reaalselt muuta koolisisest elu on nendel, kes kuuluvad õpilasomavalitsusse. Näilised on vaid üldised muudatused. Seal on võimalus jagada enda ideid ja näiteks osaleda ürituste organiseerimises. Üldiselt on igal õpilasel võimalus sinna kuulumiseks. Samas volitused, mis on antud selle grupi liikmetele on üsna reglementeeritud kooli poolt, mis omakorda on piiritletud riigi poolt. Seega suuremaid muudatusi keskkooli õpilasel pole võimalik teostada,kui vaid oma kooli heaolu kujundamisel.
Ainus erinevus sõjaga, et elust võib välja langeda mitmes mõttes ja seega mitu korda. Kuid ka edasipääsenutele käiks nagu lahing edasi. Kõige rohkem muretsetakse selle üle, et 9. klassi lõpueksam ikka tehtud saaks, peale seda ei ole enam kool kohustuslik, st. õpetajad ei pea enam nende õpilastega suvel mässama. Siiski on veel olemas ka erandeid. Mõneti on õpetajate taolisi võimalusi isegi riigi enda poolt piiratud. Miks? Koolisisest ja ka -välist pühendumist lastele ja noortesse olen näinud vaid ühes kohas. Televiisoris. Etv ekraanil jooksis vahepeal sari "Waterloo Road School", mis rääkis ühest Briti koolist. Seal olid õpetajad pühendunud mitte ainult õpilaste hinnetele vaid ka suhtumisele kooli, nende suhetele, nii kooli/klassikaaslastega kui ka kodustega, turvalisusele koolis, vaba aja sisustamisele (hoolitsesid laste huvide teostamise võimalikkuse eest) ja palju muud. Ma
kateedri juhatajana." (A. Liimets 1998:9-10) 4 Liimetsa didaktiline teooria Eesti didaktika arengus 5 H. Liimets on didaktikat kõvasti mõjutanud. Järgnevalt püüangi anda ülevaate Tema uurimisprogrammist. 1959. aastal kaitstud dissertatsioonis "Koolisisese metoodilise töö süsteem" käsitleb Ta koolisisest tööd õpetaja õpetamisega kui ka õppimisega. (H. Liimets 1958) Edasises uurimistegevuses väitekirja problemaatika otsest kajastamist ei leia, kuid kaudselt siiski. (R. Liimets- Sorokin 1998) "Väitekirjas ja sellega seotud kirjutistes on õpetaja enesearengu oluliste elementidena esile toodud aktiivne eneseanalüüs ning pidevalt jätkuv õppimine. Seda võiks pidada eelduseks, miks Liimets asus hiljem kasvatust käsitama interaktiivse nähtusena ning kakkas rõhutama
annaabi.ee 
