SADA AASTAT PÄRAST REFORMATSIOONI Saja aasta möödudes reformatsioonist oli Rootsi alistanud kogu Mandri-Eesti ja see tähendas sõdade lõppu. Esijoones huvitas Rootsi valitsust kirikuasjade parandamine. Kirikuvõim hakkas innukalt protestanismi rahva hulka kandma. Algas kirikukultuuri ja koos sellega ka kirjakultuuri levitamise uus aste. 1631.aastal avati Eesti esimene trükikoda ja võimalikuks sai kiriku- ja õpperaamatute väljaandmine rahvakeeles algas eesti kooliraamatu ajastu. (Andresen 1997, 99 -103) Sellel perioodil tegutses Eesti aladel kirikuõpetajana Paulus Lempelius ja tema elukäigu näite varal püüangi luua pildi valitsevast olukorrast nii koolis kui ka kirikuelus. Paulus Lempelius on sündinud Soomes ja omandanud hariduseTuru toomkoolis, kus talle anti välja ka vastav tunnistus. Lempelius oli Tallinna toomkoolis õpetajaks aastail 1622-1624 ja rektoriks aastail 1624-1625. Pärast aastast rektoriametis olekut ta tagandati. Lempeliuse
koolmeister oli rääkinud. Widrik õppis mõisa kärneri käest ka õunapuude pookimise ära. Jutustuse lõpp on õpetuslik: on hea, et Mari seemneid ära ei söönud ja Widrik koolis kasulikke teadmisi õppinud. Jutustusele järgneb kohe teine lugu "Õunapuu kool," kus õpetatakse piltlikult õunapuude pookimist. Jakobson nimetab selles loos mõisa kärnerit ,,õunapuu koolmeistriks." Sellest järmine lugu ,,Õunapuude waenlased" on kooliraamatu kohta väga põhjalik, nimetades ära kahjurid koguni ladinakeelsete nimetustega. Kirjastuselt ,,Eesti Raamat" ilmus 1981 aastal ,,Lugemisraamat loodusest," mille koostas august Mikk ja lugemiku lood on kõik Jakobsoni lugemikest, kuid õunaseemne ja õunapuu kasvatamise jutud on välja jäetud, ilmunud on vaid ,,Õunapuu vaenlased." Õunaseemned eepikas. Õunaseemne motiive kohtame mitmesugustes rahvajuttudes ja kunstmuinasjuttudes, mõned on tõlked ja mõned eesti päritolu. Neis
Körberil jätkus üksjagu huumorimeelt – ta lõi elavaid pilte, milles on situatsiooni- ja sõnakoomikat, tema õpetlikkusel on värvi ja värskust. C. Körberile kuulub ilmselt lastejuttude avaldamise algatajana osa ka ajakirjanduses. Üsna üheaegselt esimeste lastele määratud proosaraamatutega ilmusid esimesed ilmalikud lastelaulud, mille autoriks on Martin Körber (Anseküla pastor Saaremaal, suur luule- ja lauluharrastaja). Ta oli ka tolleaegse laialt levinud kooliraamatu „Önsa Lutterusse weikenne Katekismus“ (1864) autor. M. Körberi lastelaulud erinevad tema muust luulest vähe, kuigi ta on püüdnud värsse luua lastele sobivatel teemadel (nt „Koliaeg pea käes“). Esimene lastele määratud ilmaliku värsiraamatu avaldamise au näib kuuluvat aga Johann Voldemar Jannsenile, kellelt 1865. aastal ilmus „Eesti Laste-Rõõm. Hea lastele pühhade kingitusseks“. Jannseni ettekujutlus lasteluulest on ebamäärane ja selles peegeldub omaaegse
annaabi.ee 
