1866. aastal ja sellele järgnev "Emmajõe Öpik" (Emajõe ööbik) 1867. aastal. Koidula luulet iseloomustab poeetiliste vahendite meisterlik rakendamine, mitmekülgne värsitehnika ja ilmekas, varjundirikas keel. Näidendid Saaremaa onupoeg 1870 mugandus saksa kirjaniku Th. Körneri värssjandist, kuid täiendatud siiski Koidula mõtetega ja kohandatud Eesti oludele. Jakobsoni õhutusel on Koidula juurde kirjutanud ühe täiesti algupärase lk koolioludest jms. (tegelased Miina, Hans jt); eesti teatri sünd. Maret ja Miina e Kosjakased (4 vaatust, 1870) dramatiseering Jannseni Horni-laenulise külajutu "Naabre tütred" aineil. Ajaliselt kauge külajutt üle toodud rahvusliku liikumise kaasaega. (tegelased: vaene Suli Miina, rikas Nääri Maret; Tõlla Hans on samamoodi vastandatud Luige Siimule). Säärane Mulk ehk Sada vakka tangusoola, tuli lavale 1871. a 3. ja 4. juunil, trükis 1872. Esialgne variant ilmselt 1861
sajandil, ligikaudu samal ajal kui mujal Euroopas. Kuigi aabitsaga ei saa seostada lastekirjanduse algust, osutuvad nii aabits kui aabits-lugemik mõnel juhul siiski esimesteks raamatuteks, mis sisaldavad ilmaliku sisuga õpetlikke lugemispalu. 5. Eesti lastekirjandus 19. sajandil Pärast Arveliust ja Masingut valitses lastele määratud ilukirjanduslike sugemetega raamatu osas tühjus ning vaikus. 19. saj esimene pool oli õppekirjandusegi seisukohalt tagasihoidlik, pidurtatud ebasoodsatest koolioludest. Ei tulnud ka aabitsate ning lugemike kaudu juurde midagi tähelepanuväärset, mida võiks siduda lastekirjandusega. 1840ndateks süvenes pärisorjuse kriis, tekkis massiline talurahvaliikumine. Hoogu võttis rahvuslik ärkamine. Neil aastail astusid esile otseselt talurahva huve kaitsvad eesti haritlased Fr. R. Faehlmann ja Fr. R. Kreutzwald, rajati Õpetatud Eesti Selts, tärkas huvi rahvaluule vastu, suurenes tunduvalt raamatutoodang. Hardustase ja lugemishuvi oli jõudnud nii kaugele,
Eestis igas vähemalt 2000 meeshingega kihelkonnas asutada kihelkonnakool. Kooli ülalpidajaks jäi kogukond, kontrollijaks kirikuõpetaja, kes otsustas ka koolmeistri valiku. Eesti- ja Liivimaa rahvakoolid olid 1832. aastal vormiliselt allutatud siseministeeriumile. Koolide eest jäid vastutavaks kummagi kubermangu luteri usu kiriku konsistoorium ja rüütelkond, kes esitas iga aasta haridusministeeriumile aruande koolide ja õpilastr arvu kohta ja ülevaate kubermangude koolioludest. 1840.a. pandi Liivimaal alus uuele rahvakoolide juhtimise süsteemile. Kõik kubermangu rahvakoolid allutati ülem-maakooliametile, maakondade koolielu juhtisid kreismaakooliametid. Mõisapiirkonnas kandsid kooliasjade eest hoolt koolivanemad. Vallavolikogud hakkasid otsutava sõnaga kaasa rääkima koolmeistrite valimisel ja koolide majanduselu juhtimisel. Kuni ülemaalise koolivõrgu asutamiseni omandas suur hulk noori kirjaoskuse endiselt koduõpetuse kaudu
annaabi.ee 
