eesti luulesse antiikmüütide, piiblilegendide või renessansiajastu motiivide tõlgendajana. Need luuletused mõjusid enamasti raamatulike stiliseeringuta. Luuletus " Eesti pastoraal ", mis on luuletaja lapsepõlve mälestustest välja kasvanud, idüllitu, kuid nukralt tundesoe luuletus sügissajus ja uduvinas heinakuhja all kükitavast karjalapsest, kes hoiab peremehe loomi. Luuletus avaldati esimest korda ajakirjanduses 1916. aastal ja leidis kiiresti koha koolilugemikes, püsides seal tänini. Eesti luuleklassika raudvarasse kuuludes on " Eesti pastoraal " olnud ühtlasi Alle tõlgitavamaid luuletusi. Kirjaniku teine luuletuskogu " Carmina barbata " jõudis avalikkuse ette 1921. a. kevadel, pakkudes Tuglase kinnitust mööda " õnneliku erandi viimase aja ajalaulude hulgas ", kuna Alle värsid olid vabad muude laulikute halemeelsusest või abstraktsusest, isikupärasemad oma naturalistliku lopsakuse, sarkasmi ja raevuka eitamispaatosega.
Üks selle aja andekamaid kirjanikke oli Lydia Koidula, tegeliku nimega Lydia Jannsen. Ta sündis 1843.aastal Pärnumaal.Tema isa Johann Voldemar Jannsen hakkas 1857.a välja andma eestikeelset ajalehte Perno Postimees, kus ilmusid ka ta tütre esimesed jutukesed. Hiljem muutis ta ajalehe nime Eesti Postimeheks. Luuletustes ülistas Koidula kaunist eesti keelt ning väljendas armastust eesti rahva ja isamaa vastu. Tema luuletused muutusid kiiresti populaarseks, neid trükiti kalendrites, koolilugemikes, noodiraamatutes ja mujal. Koidula pani aluse rahvuslikule näitekirjandusele ja teatrile. 35.peatükk Eesti Vabariigi loomine 20.sajandi alguseks oli Eesti pikka aega kuulunud Vene tsaaririigi koosseisu.Riigikeeleks oli vene keel, mida tuli kasutada koolides ja ametiasutustes. Eestlastest vabad talupojad hakkasid ilmutama üha suuremat huvi poliitika vastu, ent see ei meeldinud tsaarivõimule ega mõisnikele, kuid nad püüdsid eestlastega koostööd teha
eesti rahvaluules on viiteid laulujumalale, kelle nime ei nimetata, kuid kelle lähedaseks vasteks on soome Waine-moinen (Väinämöinen). Väinämöinen võis 19. sajandi eesti haritlastele tuttav olla ka Garlieb Merkeli teose "Die Vorzeit Lieflands" (1798) kaudu. Faehlmann hakkas Vanemuise kuju kasutama oma kunstmuistendites, Kreutzwald tõi ta sisse "Kalevipoeg" algusvärssidesse ("Laena mulle kannelt, Vanemuine!"), Carl Robert Jakobson tutvustas laulujumalat oma koolilugemikes. Aastal 1865 loodi Tartus lauluselts Vanemuine, mis korraldas ka esimese üldlaulupeo. 20. sajandi alguseks oli Vanemuine eesti rahva hulgas enam-vähem üldtuntud ja suures osas peeti teda tõenäoliselt ehtsaks muinasusundi jumalaks. Kalevipojaga seotud tegelased ja kohad Jumalad Ilmarine (Ilmarinen) | Uku | Pikker (Äike) | Vanaisa | Vanemuine (Väinämöinen) Kangelased Alevipoeg | Linda | Kalev | Kalevipoeg
annaabi.ee 
