(üks Riias, teine Tartus). ning taasavatud Tartu ülikooli soovi luua kohapeal keskkool kõrgemasse õppeasutusse astujate ettevalimistamiseks. Esimestena võeti uude gümnaasiumisse vastu Tartu ülikooli rektori Georg Friedrich Parroti pojad Wilhelm Friedrich ja Johann Friedrich. Õpperingkonna kuraatori abiga sai gümnaasium endale ülikooli vahetus naabruses asuva endise liiva Aadlipreilide Asutuse tühjaks jäänud hoone. Uut kooli juhtisid kuni 1814. Aastani Tartu ülikooli koolikomisjoni poolt määratud professorid. Seejärel nimetati gümnaasiumi esimeks direktoriks Otto Benjamin Gottfried Rosenberger, oli sellel kohal kuni 1838. Aastani. Tallinna Kubermangugümnaasium asutati 13. Jaanuril 1805 senise gümnaasiumi kolme varema klassi baasil. Järelejäänud kahest nooremast klassist kujundati aga üheklassi lisamisega saksa õppekeelega kreiskool, sisuliselt gümnaasiumi ettevalimistuskool. Mõlemad õppeasutused töötasid kuni 1828. Aastani ühistes ruumides
Ja siis asutas ta Tartusse oma advokatuuri, millega ta juba 1830 lõpparve tegi ja kuni 1837. aastani Miitavis "teadusliku õpetaja" kohal töötas. 20. jaanuaril 1837 kinnitati Wiedemann tallinna Kubermangugümnaasiumi kreeka keele õpetaja kohale. Õpetajana oli olnud nõudlik ja järsk (Ariste 1973:21). Kuna perekond kasvas, õpetas ta ka Linna Tütarlaste Koolis, hippiuse ja Skworzowi erakoolis, kus õpetas saksa keelt ja loodulugu (Ariste 1973:22). Tallinnas elades oli ka koolikomisjoni liide ja mõnda aega ka ajalehtede tsensoriks. 2 Aastal 1842 sai eesti keele ja kirjanduse huviliste ringkond ametliku Eestimaa Kirjanduse Seltsi staatuse, Wiedemann oli seal keskseks kujuks, pidas 17 aasta jooksul seal 50 ettekannet, millest 35 puudutasid keeleküsimusi (Ariste 1973:25). 29. detsembril 1854 valiti Wiedemann tänu soome-ugri keelte alastele töödele Peterburi
Lõuna-Eesti oma. Liivimaa Eesti- osa ettejõudmist põhjustasid mitmed asjaolud. Eelkõige sai otsustavaks 18.sajandi koolivõrgu püsimajäämine. Oma osa etendasid uue õppekorralduse kavandamisel ka tartu ülikool ning rida mõjukaid isikuid, kes Liivimaa koolidele palju tähelepanu pöörasid või õpikuid kirjutasid. Kõigele lisaks andis Liivimaa koolidele eelisolukorra 1819. aasta talurahvaseadus oma täpsemalt piiritletud koolikorraldusega. Ülikooli koolikomisjoni üritustest hoolimata jäi rahvakool 19.sajandi esimestel aastakümnetel tasemele, mille see oli saavutanud eelmise sajandi viimasel veerandil. Sisuliselt tähendas see koduõpetuse domineerimist ja kooliminekut nendele, kes kodus lugemist selgeks ei saanud. Liivimaal loeti pärast 1819. aasta talurahvaseaduse väljaandmistv kooliealisteks kõik lapsed 8. eluaastast leeriminekuni(16.eluaastani)nad jaotati kahte: kodu- ja koolilapsed.
annaabi.ee 
