mõisale ühe jalapäeva nädalas 4. maavaba talupoeg- muistsete Eesti ülikute järglased, kes omasid talu läänikirja alusel. Olid vabad kõigist koormistest 5. kaksikklooster 6. linnafoogt-(kuninga poolt määratud) linna haldur ja/või kohtunik 7. vitaalivennad- 14.-15. sajandil Lääne- ja Põhjamerel tegutsenud mereröövlid 8. premonstraatlik reegel 9. toomkapiitel-vaimulike nõukogu toomkiriku juures 10. visitatsioon- koolikatsumine 11. restitutsioon- taastamine, uuesti korda seadmine 12. klarett- ingveriga jm. vürtsitatud reinvein keskaegse apteegijoogina 13. köösnerid- karusnahatöötleja, kasuksepp 14. mündrikud- paadimehed 15. kaleviäärijad 16. stiftifoogt-tähtsaim ilmalik võimukandja piiskopkonnas, tegeles sõjaliste küsimustega, talle allusid lossifoogtid 17. linnasaras -linnakogukonna ühine maavaldus 18. praost- katoliku kirikus teat. kõrgem vaimulik 19
Samuti puudusid tihti õppevahendid, isegi seinatahvel oli haruldane. Koolis kujunesid ka juba erinevad vanuserühmad ja tasemed. Kõige nooremad olid need, kes alles alustasid veerimist. Nemad olid nö kodukooli lapsed. Edasi tuli põhikool, mis kestis kaks aastat (hiljem kolm). Viimases astmes olid juba põhikooli lõpetajad, kes otseselt iga nädal koolis ei käinud, kuid käisid aeg ajalt õpetust meelde tuletamas kuni leeri minekuni. Igal kevadel aga toimus koolikatsumine. Mingil määral võib selle ja tänapäevase eksamiperioodi vahel mingeid paralleele tõmmata, sest testiti ka siis laste õpitud teadmisi. See oli alati õppurite seas kardetud sündmus, sest mitteteadmise eest sai karistada. Samuti noomiti nende laste vanemaid. 19. sajandi teises pooles hakati välja andma ka õpperaamatute sarju, mis ühtlustasid õppetöö sisu Eesti külakoolides. Enam ei sõltunud õppimine ainult koolmeistri
lapsed 8. eluaastast leeriminekuni (16. eluaastani). Nad jaotati kahte kategooriasse: kodu- ja koolilapsed. Koduõpilased kes olid kodus lugemise selgeks saanud ja oskasid katekismusetekste peast ei pidanud koolis käima vaid pidid käima kord kuus oma teadmisi koolmeistrile näitamas. Kes koduõpetust ei saanud käisid 10. novembrist 10. märtsini koolis. Koolis sunniti lapsi käima trahviraha ähvardusel. Koolitööle andis hinnangu pastori kevadine koolikatsumine. Mõnigi kord muutus koolisundus kooliorjuseks ja koolikatsumine kohtumõistmiseks. Kirikhärrat oodati alati suure aukartusega, sel ajal oli tavaks hooletutele ihunuhtlust anda. Eestimaa talurahvaseadused olid 19. sajandil Venemaa keisririiki kuulunud Eestimaa kubermangu jaoks kehtestatud seadused, mis muutsid ja täpsustasid talurahva õigusi ning kohustusi. Pärisorjuse kaotamisega seati talupoegade koolitamises sisse küllaltki selge korraldus
Lugemise selgeksõppimine võttis 2-3 talve. Koolipäevade arv sõltus õpilaste hulgast ja koolipiirkonna suurusest. Kus koolilaps palju käisid ühel päeval poisid, teisel tüdrukud. Oli kool kaugel, ööbiti ja õpiti koolimajas esmaspäeva lõunast laupäeva lõunani. Talurahvaseaduses lisati juurde, et siis " lastakse lapsi koddo, et vihtlevad ja puhtaid ridid ja mona tulleva näddala peäle tovad ". Koolitööle andis hinnangu pastori kevadine koolikatsumine. Karula koolikonvendi välja antud eeskirja järgi oli kirikuvöörmundri ülesandeks teatada vanematele, kelle lapsed pidid kooli minema ja kes arvati kodulaste hulka. 1830. aastatest alates hakati üksikutes kiheldkondades ühtlustama külakoolide õppetöö korraldust. Üks esimestest koolmeistritele mõeldud eeskirjadest anti välja Laiuse kihelkonnas pealkirja all " Kudda kolisid on tarvis 1831 piddada ". Dokument annab esmaskordselt ülevaate
annaabi.ee 
