elavat karjala keelt. Keele õpetamine Karjala Keele Selts on organisatsioon, mis on aastaid taotlenud karjala keelele ametliku vähemuskeele staatust ning nüüd nad saidki selle. See tähendab seda, et keelt püütakse taaselustada, näiteks hakatakse rohkem koolides ja lasteaedades õpetama. http://www.fennougria.ee/index.php?id=19473 14.oktoobri ajakiri Oma Mua kirjutab 8.-9. Oktoobril toimunud õpetajate seminarist, kus osales umbes 200 inimest: karjala keele õpetajad, koolijuhatajad, keeleteadlased ja õpilased. Peamiselt räägiti seminaril sellest, et karjala ja vepsa keel kannavad edasi aastasadade elu- ja uskumustraditsioone ning kultuuri. Samuti jõuti ühisele arusaamale, et kõik, kes tahaksid, peaksid oma keeles õpetust saama. Praegu õpib karjala keelt 2159 last 51 koolis, mis on ainult 15% lastest. Õpetajaid valmistab ette pedagoogikaülikool, nad peavad lapsi õpetama karjala keeles. http://www.suri.ee/il/99/4/karjala.html
Kes jäid, pidid õppima oma konspektid ära läti keeles ning viima tunni läbi riigikeeles. Õppeedukus vähenes üpris kiiresti. Näiteks 2005. aasta matemaatika riigieksami keskmine tulemus vene koolis erines läti koolist alla 5%. 2007. aastal suurenes erinevus kuni 9.4%. Nagu ütlevad õpetajad, oli kõige olulisem arvutada korrektne protsentne suhe, mida õpetada läti keeles ja vene keeles. Säilitada tuleks keeruliste ainete õpetamine vene keeles, koolijuhatajad lisaksid teistejärgulised ained. Ka vähenes venekeelsete perekonnanimede arv olümpiaadides. Võrdleme meie reforfmi Läti reformiga. · Teise keeleõppe siiseviimine oli astmeline. · Reform oli politiseeritud. Väga vähe tähelepanu pööratud inimestele, keda ta puudutas. · Lätis olid kõik vajalikud materjalid, näiteks õpikud, meil aga seda pole. · Kvalifitseeritud õpetajate puudumine · Rahvusvähemus tahab säilitada emakeelset haridust.
Paljudes koolides puudusid wc-d, mis olid asendatud lagunenud välikäimlatega. Osades koolides puudusid isegi eraldi tualetid poistele ja tüdrukutele. Mõnedel maakoolidel oli oma puuviljaaed või vähemalt üksikud viljapuud. Järjest rohkem hakkasid koolidele appi tulema naiste ja koduperenaiste seltsid, kes muretsesid istikuid ja lilli. Üldiselt oli nii, et mida ida poole, seda vähem oli koolidel maad. Koolitalusid kasutasid üldiselt koolijuhatajad või siis oli maa õpetajate vahel ära jagatud ja rendile antud. Koolilõunad üldiselt ei olnud. Kuigi peale iseseisvumist loodi mõned supiköögid, kadusid need varsti. Tavaliselt võtsid lapsed ise nädala söögi kaasa või oli jagatud nii, et üks pere hoolitses ühe päeva toidu eest aastas. Linnades olid müügilauad, kust sai saiakesi osta. Kooli ja valla vahel oli tihti lahkhelisi. Tavaline oli, et koolis taheti teha remonti ja olusi parandada, kuid vald ei andnud raha
Vara Põhikool, Vara külas asuv koolihoone sai valmis 1973. aastal.(14) Vara Põhikooli arvutiklass aastal 2008. Vara Põhikooli eesti keele klass aastal 2008 11 Vara Brigitta kirik, mille juurde asutati 1752.aastal esimeneteadaolev kool Varal. Lisa 3 Koolijuhatajad direktorid Vara koolis Jaan Ermo 1765 Kristjan Masing 19. saj. algus Johan Friedrich Masing 1820-1862 Paul Reinvald 1855-1871 Juhkam Kont 1872-1887 Jaan Mälson 1872-1887 Osvald Eglit 1921-1924 August Räpin 1924-1925 Johannes Kütt 1026-1946 Efstav Saare 1947 Ain Reinla 1948-1949 Laine Päll 1950 Richard Tõnspoeg 1951-1953
annaabi.ee 
