tähtedes toimuvad termotuumareaktsioonid, tõestas seda (sõltumatult Hans Albrecht Bethest) 1937. Rakendas seda teooriat Päikese ja teiste kääbustähtede evolutsiooni uurides ning püüdis (1938 ja 1977) selle abil põhjendada jääaegade tekkimist (1952). Öpik esitas ühe juhtivatest teooriatest jääaegade perioodilisuse kohta. Öpiku järgi muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning see muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. Viisi tõttu, kuidas Päikese atmosfäär reageerib muutustele energiatootmises, jõuab Päikese tuuma soojenemisel Maa pinnale vähem päikeseenergiat. Öpiku teooriat ei ole kinnitatud ega ümber lükatud, kuigi see võib-olla seletab neutriinovoogu Päikeselt, mille avastasid uued maa-alused neutriinodetektorid. Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist
toimuvad termotuumareaktsioonid , tõestas seda (sõltumatult Hans Albrecht Bethest) 1937. Rakendas seda teooriat Päikese ja teiste kääbustähtede evolutsiooni uurides ning püüdis (1938 ja 1977) selle abil põhjendada jääaegade tekkimist (1952). Öpik esitas ühe juhitavatest teooriatest jääaegade perioodilisuse kohta. Öpiku järgi muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning see muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. Viisi tõttu, kuidas Päikese atmosfäär reageerib muutustele energiatootmises, jõuab Päikese tuuma soojenemisel Maa pinnale vähem päikeseenergiat. Öpiku teooriat ei ole kinnitatud ega ümber lükatud, kuigi see võib-olla seletab neutriinovoogu Päikeselt, mille avastasid uues maa-alused neutriinodetektorid. 4 Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli 1938 avatud uurimus tähtede evolutsioonist
toimuvad termotuumareaktsioonid, tõestas seda (sõltumatult Hans Albrecht Bethest) 1937 aastal. Ta rakendas seda teooriat Päikese ja teiste kääbustähtede evolutsiooni uurides ning püüdis selle abil põhjendada jääaegade tekkimist (1952a). Öpik esitas ühe juhtivatest teooriatest jääaegade perioodilisuse kohta. Öpiku järgi muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning see muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. [4] Öpiku kõige tähsamaks panuseks teadusesse oli 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisele heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal
Öpik jõudis tähe siseehitse teooriat arendades järeldusele, et tähtedes toimuvad termotuumareaktsioonid, ta tõestas seda aastal 1937. Ta rakendas seda teooriat Päikese ja teiste kääbustähtede evolutsiooni uurides ning püüdis selle abil põhjendada jääaegade tekkimist. Öpik esitas ühe juhtivatest teooriatest jääaegade perioodilisuse kohta. Öpiku järgi muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. Viisi tõttu, kuidas Päikese atmosfäär reageerib muutustele energiatootmises, jõuab Päikese tuuma soojenemisel Maa pinnale vähem päikeseenergiat. Öpiku teooriat ei ole kinnitatud ega ümber lükatud, kuigi see võibolla seletab neutriinvoogu Päikesele, mille avastasid uued maaalused neutriinodetektorid. 3 1922. aastal avaldas eesti astronoom Ernst Öpik ajakirjas The Astrophysical Journal artikli
annaabi.ee 
