sadestama pärlmutrikihti. Täiskasvanud ebapärlikarbi kojapoolmed on paksud ja neerjakujulised. Nad võivad kasvada kuni 15 cm pikkuseks. Nad kuuluvad limuste hulka. Tumerohelisel või pruunikal taustal võib eristada aastarõngaid nagu puulgi. Mõnikord on neid 70 või 80. Liitrite kaupa endast külma vett läbi pumbates puhastavad nad hästi vett. Viie sentimeetri pikkune loomake jõuab tunnis kolm-neli liitrit endast läbi pumbata. Sobivas paigas konutavad sajad loomad tihedalt kõrvuti. Ebapärlikarp on lahksuguline kuid esineb ka liitsugulisi. Suguküpsus saabub 10-20 eluaastal. Arvukus ja leviala Ebapärlikarbi arvukus on langenud eelmise sajandi lõpus intensiivse melioratsioonitööde ja põllumajanduse tõttu jõe valgalal. Hukatuslikult mõjus ebapärlikarbi arvukusele ka 2002. aasta põuane suvi. Ebapärlikarbi suurim vaenlane on kobras. Koprapaisutus põhjustab suuri muutusi
Saab küll! Mikrokiip kergendab kadunud koera leidmist 13.02.2004 00:01 Janne Orro, loomaarst Kommenteeri | Loe kommentaare Koerte identifitseerimiseks on aja jooksul välja mõeldud mitmeid viise alates nime ja aadressiga plaadist kaelarihma küljes kuni riisitera suuruse mikrokiibini lemmiku naha all. Sageli võib näha, kuidas ilmselgelt eksinud koer püüab leida koduteed. Linnaliiklusega harjumata kodused kutsad satuvad pahatihti autorataste alla või konutavad nukralt kaupluste uste juures, lootes möödujate hulgast tunda peremehe tuttavat lõhna. Kui siis mõni kaastundlik inimene õnnetu koera endaga kaasa kutsub, saab temast sageli endalegi ootamatult loomapidaja - sest võimalus kuulutuste kaudu õige omanik üles leida pole kuigi suur. Aadressiga kaelarihm Koerte identifitseerimiseks on aja jooksul välja mõeldud mitmeid viise. Üks levinumaid on nime ja aadressiga plaat kaelarihma küljes, millest aga ei pruugi suurt kasu olla: koer võib
ookeani pinnast; ta ei vajanud enam kalapaate ega üle parda heidetud jäätmeid. Muide, nüüd lubas ta lennul endal isegi uinuda; võtnud kursi risti vastu püsivat kaldatuult, tukkus ta purilennul hõljudes loojangust koiduni. Ja seesama, oma võimetesse usku sisendav ülev tunne kruvis teda läbi tihkete udulammide ikka kõrgemale ronima, pimestavalt selgesse pärislaotusse ... kus ta kahetses, et, näe, praegu teised konutavad luidetel, ajus ning luudes vaid vihm ja rõskus. Vahelduseks püsis ta kuivkõrgete õhuvoolude sadulas ka mannermaal, et lõunastada hõrgutavaist putukaist. Kõiki hüvesid, mida kunagi oli lootnud pakkuda PARVELE, kasutas ta nüüd kuhjaga ise; aina süvenes lennu-taidesse ja ei kaevelnud hinna üle, mida üksildusega maksma pidi. Jonathan Merikajakas mõistis, et tülpimus ja kartused kärbivad kajakasoo eluiga, ning rookinud end vabaks neist elas lendamises tõesti kaunist pikka-pikka ELU
annaabi.ee 
