Stockholmis, Stockholmi Deklaratsioon, millega formuleeriti kaasaegse keskkonnakaitse põhieesmärgid ja printsiibid. November 1972 - Pariisi tippkohtumine, rõhutati vajadust Euroopa Ühenduse(edaspidi EÜ) keskkonnapoliitika järele. Ühenduse institutsioonidele tehti ülesandeks töötada välja tegevusprogramm. 1973-1976 esimene ja 1976-1981 teine EÜ keskkonnaprogramm julgustasid liikmesriike individuaalseks tegevuseks ilma läbiva keskkonnapoliitika kontseptsioonita("kes reostab, see maksab" printsiip). 1982-1986 EÜ kolmas keskkonnaprogramm, milles rõhk ennetusprintsiibil. 1987. aastast ühtse Euroopa akti jõustumisest kuni Maastrichti lepinguni. 1987 -Euroopa Ühenduse Põhiseadus (Single European Act, SEA) viib sisse peatüki "Keskkond". 1987 - 1992 EÜ neljas keskkonnaprogramm, suur rõhk keskkonnaküsimuste integreerimisele EL kõigisse muudesse poliitikatesse (põllumajandus, konkurents, majandusareng). 1993
Ta pöördub selle allika poole, mis talle igapäevaselt kõige lähemal on- piibli ja liturgiliste käsiraamatute poole. Tihti arvatakse, et kroonika on ülesehitatud Augustinuse kahe riigi kontseptsioonist, aga see on ebatõenäoline, sest see, mis oli Augustinusele keskne ja oluline, see Henrikut ei huvitanud ja kroonikas ei kajastu. Tema kroonika on märksa lihtsam ja konkreetsem ilma augustiinliku teoloogilis-teoreetilise kontseptsioonita. Mainimist leiavad jumal, Jeesus Kristus ja neitsi Maarja. Esikohale on tõstetud neitsi Maarja. Neitsi Maarja kultus on Henriku kroonikas ja kogu keskaegsel Liivimaal esile tõstetud just poliitilistel põhjustel.(piiskop Albert pühendas Liivimaa ja siinse kiriku jumalaema Maarja auks). Henriku Maarja-ülistus on väga kenas kooskõlas keskaegse Euroopa üldise lopsaka Maarja-kultusega,
ja tihti kujunevad selle mõjul siis ka suuremad kompositsioonid. Näiteks paljudel Krulli raamatutel on eelnevalt olemas olnud kontseptsioon, nii on sündinud tema eeposed, aga mõni muugi raamat ("Veel ju vist" jmt). Valdur Mikita on väga kontseptuaalne oma luuleraamatutes, aga samamoodi võib siis öelda, et näiteks Afanasjevi "Tünsamäe tigu" või Tõnis Vilu "Ilma" või "Kink psühholoogile" või Kätlin Kaldmaa "Armastuse tähestik" või Hanneleele Kaldmaa "Oliver" poleks ilma eelneva kontseptsioonita saanud sündida. 19. Mis on säilinud 20. sajandi klassikalisest esteetikast praeguses eesti luules ja mil moel? Klassikalisus kohtub keeleluulega (nooremas eesti luules). See on sujuv üleminek ühelt teemalt teisele. Paljudel autoritel on klassikaline dominant, kuid samas keelelist tegevust reflekteeriv teadlik autoripositsioon (Pihelgas, Pärtna jmt) Pihelgas ja Pärtna on väljapeetud ja traditsioonilised autorid, kelle teadlikus keelelisest tegevusest on kõrgendatud või teravdatud
annaabi.ee 
