probleemina: milliste vahenditega on õpitegevuses võimalik luua tingimusi vastastikuseks rikastamiseks. H. Liimetsa esimeseks probleemiks näib olevat rakendusvahendite süsteemi loomine vastavalt vastastikuse rikastamise printsiibile. Seda suunda näeme 1970. aastal avaldatud Heino Liimetsa töös "Rühmatöö kooli kasvatuslike taotluste taustal". Samast käsitlusest ilmneb, et üksnes rakendusvahenditest ei piisa, kaasnema peaks senise didaktilise kontsepsiooni fundamentaalsete aluste ümbermõõtmine. (R. Liimets-Sorokin 1998) H. Liimets kirjutas 1970. aastal: "...on üha enam esile kerkinud taotlus muuta õpetamine võimalikult rohkem üldarendavaks, õpilaste isiksust kujundavaks, mitte piirduda ainult teatavate teadmiste, oskuste ja vilumuste edasiandmisega." (H. Liimets 1970) Endistest Nõukogude Liidu aegadest oli kool muutunud aga väga ainekeskseks. (R. Liimets-Sorokin 1998) Kuid õpetaja ja õpilase kontakt
väärtusotsusi, väljendades Eesti riigi aluseks olevaid põhiväärtusi. Need väärtused on küll üldised, kuid sellele vaatamata ei ole need üleüldised ,,hea" või ,,mõistliku" sünonüümid. Printsiibid toetuvad vastavatele põhiseaduse normidele ja on aluseks normide põhjendamisele ja tõlgendamisele. Põhiseaduse printsiibid kui väärtusmastaabid kujundavad, selgitavad ja määravad ära nende juurde kuuluvate normide mõtte ja sisu. Printsiibid väljendavad kogu põhiseaduse kontsepsiooni ja ideed, nad on määrava tähendusega riikliku kooselu korralduse jaoks. Printsiipe kui väärtusmastaape ei saa panna hierarhilisse süsteemi ning öelda, et üks on tähtsam kui teine. Põhiseaduse sätetes sisalduvatel printsiipidel ja normidel on eriline tähtsus, neil on teiste põhiseaduse sätete suhtes kõrgem õigusjõud. Seadusandjal on õigus ja sageli ka kohustus konkretiseerida antavates normides põhiseaduse printsiipide üht või mitut elementi,
Tänapäeval võime ka linnades näha samalaadesid nimemoodustusprintsiipe. Kuigi me ei taha seda alati tunnistada, jälitab seesugune hõimukuuluvus meid tänini justkui kaubamärk (Nt Tallinna ja Tartu vastandus) Kõrg-ja Madal-Eesti- need mõisted võttis kasutusele A. Tammekann 1920 lõpus, esialgu küll allvee ja pealvee eesti. Ta ei mõelnud seda päris ise välja, samasisulise ideega oli välja tulnud rootsi geoloog J.Grufman. Kõrg- ja madal kontsepsiooni järgi jaguneb Eesti ala kaheks piirkonnaks, kus madal-Eestil oli pärast jääaega pikalt üleujutatud ning kõrg-Eesti kõrgemad piirkonnad kus maastike areng sai alata vahetult pärast jää taandumist, seal levisid ka viljakamad mullad. Erinevused kahe maastikupiirkonna vahel pole mitte ainult looduslikud ja asustuslikud. Nt on G.Ränk toonud välja erinevused rahavkultuuris. Kuigi kõrg-
Funktsioon on see, mis toimub, so kasulik väärtus. Kulu tuleb vormist, see maksab raha. Süsteemi arhitektuur määrab ära maksimaalse kasu/väärtuse (system added value), mida süsteem võib toota. 161. Arhitekti roll ● Arhitekti üks olulisi rolle on keerukuse juhtimine ● Arhitektuur on vaadeldav rea otsustena ● Arhitekt, võttes arvesse ○ kontsepsiooni, ○ sisendprotsesse ja nende ebamäärasust, ○ projekti kolmnurka (aeg, raha, funktsionaalsus), ○ ja muid teadaolevaid piiranguid, teeb otsuseid, mis võimaldavad keerukuse kasvust võimalikult palju kasu saada ! Keerukuse juhtimine on väga oluline ja väga keeruline arhitekti roll.
annaabi.ee 
