kasvatamine ja agressiivne välispoliitika. Fašism ütleb otse, et ainult sõda kuulutab välja inimliku energia ülima pingutuse ja asetab õilsuse pitseri rahvastele, kellel on julgust seda vastu võtta. Itaalia oli ammust ajast ihunud ammast Abessiinia peale ja tahtnud näha seda maad oma kolooniana. Paraku polnud see senini õnnestunud. Vastupidi, 1896. aastal sai Itaalia hävitavalt lüüa ja pidi maksma Abessiiniale kontributsioone. Muidugi ei mahtunud see Mussolini hinge. Tugevdanud igati oma maavägesid ja sõjalaevastikku, leidis Mussolini paraja aja, et Abessiiniaga arveid klaarida. Tunginud 1935. aasta oktoobris 600 000 hästirelvastatud mehega Abessiiniasse, sundis ta selle maa alistuma. 1. juunist 1936 oli Abessiinia Itaalia koloonia. Nüüd järgnes sekkumine Hispaania asjadesse, siis Albaania okupeerimine ja 1940. aasta juunis Saksamaa liitlasena II Maailmasõtta astumine.
Saksamaa kavatsused ja sõjalised jõud: 1) Saksamaa saatis raha Venemaale enamlastele, kes pidid kukutama ajutise valitsuse, lahkuma Antaadist ning vabastada vangistatud Saksa sõdurid. 2) Keskriigid nõudsid Venemaalt, et Venemaa ja Saksamaa tulevane piir peab olema tol aegsest rindepiirist (Saksamaa saaks endale: Poola, Leedu, Eesti läänesaared). Suurte maade ära andmine vaenlastele on rahvuslikult häbistav. 3) Keskriigid tahtsid saada annektsioone ja kontributsioone. L. Trotsky rakendas venitamis taktikat, 28. jaanuaril 1918 deklareeriti, et Nõukogude Venemaa ei kirjuta alla lepingule, sõda ei jätka ning saadab oma armee laiali. Anti korralduse luua punaarmee ja punaarmee laevastik. Saksa sõjaväe juhtkond otsustas, et selline deklaratsioon tühistab ka relvarahu sõlmitud Nõukogude Venemaaga. Pealetungi alguspäevaks määrati 14. veebruar, 17. veebruaril saadeti valitsuse
Oldi lubatud teha juba ilmasõja aastatel, kui oli Sm-lt saadud salajasi toetussummasid. II-l Nõuk kongressil võeti vastu Rahudekreet. Oli mõeldud ennekõike enamliku propagandana kogu maailmas, selles tehti kõigi sõdivate rahvaste valitsustele ja rahvastele ettepanek, et kehtestada 3ks kuuks relvarahu, töötada välja ja kirjutada alla lõplik rahuleping. Rõhutati, et tulevane rahuleping peab olema demokraatlik ja õiglane, ei tohi sisaldada annektsioone ja kontributsioone. Reaktsioone Antandi riikide poolt ei tulnud. Rahudekreedist olid eluliselt huvitatud keskriigid. Vm kõrvaldamine Antandi ridadest kujutas olulist olukorra paranemist kõigile. Keskriigid haarasid Rahudekreedist kinni, 20.nov 1917 alustati läbirääkimisi. Leidsid aset praeguse Valgevene lääneosas Brest- Litovski kindluses, Vene delegatsiooni juhtis Adolf Joffe. 7.dets kirjutati alla relvarahule. Nüüd võisid alata läbirääkimised lõpliku rahulepingu ümber
annaabi.ee 
