toimel,murenemis-kivim pealispinna purun v lahustum tagaj,kulutus- lumi,veis,tull,kivim murenemine,kuhje-kivim osakesed liiguvad kõrgemalt madalamale ookeaniline maakoor-5-10 km,settekivimite kiht,basaldikiht.mandriline-40.80km,settekivim kiht,graniidiki,tasaldiki.. .laamade liik üksteise suhtes-rift;samalajal põrkuvad teineteisest eemale rebitud laaamade teised küljed kokku oma naabritega;tekkivad lõhedkuumad punktid-maa tuuma ja vahevöö kontaktalal olev kohad,ümbrusest oluliselt kuumemad,nende kohal vahevöös leiavad aset tõusvad magmavoolud.süvikud-mandrite serv läheduses paikn kitsad vagumused.mil põhjad on ümrusest mitm km sügavamal.kivimite liigit settek(liivakivi,lubjak) ,moondek(gneiss,kvartsiit) ,tardk(graniit)maavara-maapõues leiduv orgaan v mineraal loodusvara,võimal tasuvalt kasutada(fosforiit,maagaas,nafta) metallmaake leidub-van mäestike mäemassiivide ümbr.settelisi maav- mandriline rift-kui tõusvad
koduküladesse, vaid "suure kodumaa" avarustesse. Sõjajärgsetel aastatel jõudis osa vadjalasi Ingerisse tagasi, kuid toimivat vadja külaühiskonda enam ei taastunud. Õieti ongi küsimus vadja keele kõnelejate ning end vadjalasteks pidavate inimeste arvu katastroofilises vähenemises kahe viimase aastasaja jooksul, sest ajad ja olud pole soodustanud vadjalaste enesemääratlemist rahvusena. Vadjalastel pole olnud kunagi ei oma kirjakeelt ega omakeelset kooliõpetust. Asudes etnilisel kontaktalal pole vadjalased saanud konsolideeruda rahvaks, mistõttu on õigem kõnelda vadja hõimust ning vadja murretest. Etnograafia ja rahvaluuleteaduse jaoks avastab vadjalased eraldiseisva etnilise rühmana Narva kirikuõpetaja Fr.L.Trefurt, kes võtab 1783. aastal ette reisi vadjalaste asualale, toonasesse Kattila kihelkonda, ning avaldab peale retke kirjutised "Von den Tschuden" ja "Fortgesetzte Nachricht von den Tschuden". Kattilas viibides kuuleb Trefurt juhuslikult
Joonis 1 Arvukus 1998. aasta suvel kõneles vadja keelt emakeelena suuremal või vähemal määral umbes 30-40 inimest kolmes Lauga jõe suudme äärses külas. 2002. Aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast. Vaid 12 neist elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis. Tõenäoliselt on tegemist inimestega, kes on viimasel ajal hakanud väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks. Vadjalastel pole olnud kunagi omakeelset kooliõpetust. Asudes etnilisel kontaktalal pole vadjalased saanud konsolideeruda rahvaks, mistõttu on õigem kõnelda vadja hõimust ning vadja murretest. Joonis 2 Keel Vadja keel kuulub koos eesti ja liivi keelega läänemeresoome keelte lõunarühma. See on eesti (põhjaeesti) keele lähim sugulaskeel. Käesoleva aastasaja alguseks oli vadja keel ja iseteadvus suuresti hääbunud
omaaegsete keskustega majanduslikult ja poliitiliselt nõrgemalt seotud. Ajalooallikatele, keele- ja arheoloogia toetudes võime väita, et vadjalastega asustatud ala on ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste leviala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere (Izhora) jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova (Gdovi) linna jooneni lõunas. Kultuur Asudes etnilisel kontaktalal pole vadjalased saanud konsolideeruda rahvaks, mistõttu on õigem kõnelda vadja hõimust ning vadja murretest. Käesoleva aastasaja alguseks oli vadja keel ja iseteadvus aga suuresti hääbunud. Sajandi esimestel kümnenditel vadja külades viibinud uurijate sõnul kõneles juba siis vadjalaste keskealine põlvkond, noorematest generatsioonidest rääkimata, omavahel vene keelt, kasutusest olid taandunud rahvarõivad ja omakeelsed laulud. Nii nagu kirjutas 1925
annaabi.ee 
