Piip, Jüri Uluots, Artur-Tõeleid Kliiman jt), et Maanõukogu otsus tähendas, vähemalt juriidilises mõttes, iseseisva Eesti riigi loomist. Sest kuigi otsus ei kõnelenud otsesõnu iseseisvast Eesti riigist, siis eraldumine senisest emamaast ja Venemaast sõltumatu seadusandliku võimu loomine tähendas paratamatult ja automaatselt uue riigi sündi. Sama loogika kohaselt oli 15. november 1917 Eesti riikluse sünniloos märksa olulisem daatum kui 24. veebruar 1918. Maanõukogu otsusega konstitueerus iseseisev Eesti riik, iseseisvusmanifestiga aga üksnes deklareeriti iseseisvust, s.t teavitati avalikkust juba varem loodud riigi olemasolust ning täpsustati Eesti riikluse iseloomu – iseseisev demokraatlik vabariik. Maanõukogu otsust tähtsustati ka jaanuaris 1919 valminud eelnõus “Eesti Vabariigi pühade määrus”, kus leidsid äramärkimist kaks omariikluse sünniga seotud tähtpäeva: “iseseisvuse päev” 28. novembril ja “vabariigi päev” 24. veebruaril
Gorbatšovi perestroika-poliitika rakendamine Eesti NSV-s EPK Keskkomitee kaudu toimus teatava ajanihkega ning veel 1986. a. valitses ENSVs sisuliselt stagnatsiooniperiood. Siiski leidus ENSV ühiskonnas ka perestroika esimesel perioodil märkimist väärivaid algatusi, mille genereerijaks oli valdavalt kultuurieliit. Siinse küsimusetõstatuse seisukohalt on eriti oluline ENSV loominguliste liitude aktiveerumine ning Loomeliitude Kultuurinõukogu loomine, mis konstitueerus 1987. a. kevadel, Seostele teater ja ühiskond ning teater ja rahvuslik kogukond, s.t. teatrikunsti ühiskondlikule mõõtmele püüab tähelepanu osutada ka siinne käsitlus; rahvusvahelises teatriuurimuses tõusis nimetatud aspekt jõulisemalt esile alates 1980. aastatest. Eesti teatriloo näitel on põhjust viidata nii draama ja teatri sotsiaalse angažeerituse nähtudele (nt. 1930ndate ametlik omateatri-ideoloogia, samuti 1940
mille moodustavad ühelt poolt õiguspraktika ja teiselt poolt praktiline õigusteadus. Sellist korrelatsiooni õiguspraktika ja praktilise õigusteaduse vahel võib käsitada ka kui kahte level’it õiguse tundmaõppimisel, kusjuures level 1 on alati ja igal juhul õiguspraktika. Level 2 on praktiline (dogmaatiline) õigusteadus. Level 3 on juriidilise meetodiõpetus. Level 4 on üldine õpetus õigusest. Märkus: üldise õigusõpetuse asemel konstitueerus tähistus üldine õiguse teooria või siis ka selle lühendatud variant õiguse teooria. Level 5 on õiguse lingvistika. Level 6 on õiguse sotsioloogia. Level 7 on riigi-, õigus-, sotsiaal- ja keelefilosoofia. Kõrgemad level’id „kaugenevad“ õiguspraktikast. Samas pole sugugi kadunud side eelnevate level’itega. „Õigusteadliku mõtlemise" ja "juriidilise mõtlemise" eristamine ratsionaalsusest.
annaabi.ee 
