o. vabaduse puudumist ehk afektide võimu); 5. mõistuse võimu ehk inimlikku vabadust. 6 Spinoza peab filosoofia põhieesmärgiks välislooduse üle võimu saavutamist ja inimloomuse täiuslikumaks ja paremaks muutmist. Arendades oma eelkäijate progressiivseid ideid, täiendab Spinoza neid õpetusega vabadusest. See õpetus lähtub ühelt poolt sellest, et loodusteadus on kindlalt konstateerinud determinismi olemasolu, ja näitab teisest küljest, kuidas paratamatuse raames ja paratamatusega kooskõlas on võimalik inimese vabadus. Vabaduse probleemi lahendamise lähtekohaks on Spinoza õpetus loodusest (2: 160). Kaas- ja lähem järelaeg pidas Spinoza filosoofiat põhiliselt mitteõigeks, isegi ketserlikuks ja kardetavaks nii kristlasele kui ka juudile. Alles ümmarguselt sada aastat pärast Spinoza surma asetati tema õpetus silmapaistvale kohale filosoofia ajaloos.
Ühiskondlikus elus andsid üha enam tooni advokaadid K. Päts, J. Teemant, M. Pung, F. Karlson ja teised ning ühtses rivis mainitutega oli ka J. Poska. Tallinna eestlastest haritlaskond koondus 1901. aastal asutatud ajalehe ,,Teataja" ümber. Ringkonna üheks eesmärgiks oli tookord eestlaste osakaalu tõstmine nii majanduslikus kui ka ühiskondlik-poliitilises elus. Just sellesse aktsiooni lülitus aktiivselt ka Jaan Poska. 1890.aastate keskel oli ta kibestunult konstateerinud eestlaste allasurutud olukorda ja rõhutanud: ,,Sakste käes on varandus, haridus ja võim. Meie ei saa nende vastu midagi pole inimesi ega vara. Mõni eesti selts, nagu ,,Estonia" ja ,,Lootus", on rohkem alevi voorimeeste kõrtsid." 1904. aastal toimusid järjekordsed Tallinna linnavolikogu valimised. Oma sõprade soovitusel, aga kõigepealt abikaasa mõjutusel, andis nõusoleku kandideerida ka Jaan Poska.
õigus saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks, ning sama lõike punkt c, et tal on õigus kaitsta end ise või enda valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks. Sellest ja põhiseaduse §-st 21 lähtuvalt on Riigikohus varem konstateerinud kaitseõiguse põhimõtte kehtivust Eesti õiguskorras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2002 määrus asjas nr 3-1-1-3- 02, punkt 7.1) ja jääb ka nüüd selle juurde. 41. KrMS § 254 lõigete 5 ja 6 järgi ei edastata kaitsjale käskmenetluses tehtud kohtuotsust ja ta ei saa taotleda kriminaalasja üldkorras arutamist. Lähtuvalt KrMS § 47 lõikest 2 peab kaitsja kasutama kõiki kaitsmisvahendeid ja -viise, mis ei ole
annaabi.ee 
