kuid Aleksandr Kerenski juhitud sotsiaaldemokraatlik valitsus suutis enamiku juhtivatest bolsevikest arreteerida. Lenin ja Zinovjev põgenesid aga Soome. Nad varjasid ennast mitmel pool, samas kui Petrogradis tekitas paanikat Lavrenti Kornilovi "mäss". Bolsevike liidrid amnesteeriti ning nad aitasid organiseerida pealinna kaitset. Lenin ei tihanud aga endiselt Petrogradi naasta. Tema suhtes kehtis endiselt vahistamisorder. Ta tuli pealinna alles septembris, redutades valedokumentidega konspiratiivkorteris. Smolnõisse, kus asus tol ajal bolsevike kontrolli all olev Petrogradi tööliste saadikute Nõukogu, saabus Lenin 7. novembri hilisõhtul. Algul ei tahetud teda sisse lasta, kuna tal polnud vastavaid dokumente. Lõpuks õnnestus Leninil siiski Smolnõisse siseneda ja Trotskiga kokku saada. Selleks ajaks oli Trotski poolt organiseeritud punaväelased hõivanud juba Venemaa Kesktelegraafiagentuuri, pangad, raudteejaamad jm strateegiliselt tähtsad punktid
üheparteidiktatuur kehtestada. Suvel 1917 oli Trotski lühikest aega juuliülestõusu segatud olemise tõttu vangistatud, kuid ta vabastati Kornilovi mässu ajal, et ta bolsevike relvarühmitusi juhiks. 25. oktoobril Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde asutatud Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Trotskiga, mille ülesandeks oli nõukogu kaitsmine, muutus bolsevike võimuhaaramise oktoobrirevolutsiooni staabiks. Lenin varjas ennast sel ajal Petrogradis konspiratiivkorteris. Võimuhaaramise käiku 6. 7. novembril juhtis Trotski. Pärast Ajutise Valitsuse arreteerimist moodustatud Rahvakomissaride Nõukogus sai Trotski Välisasjade Rahvakomissari koha. Järgnevate kuude jooksul ehitas Trotski oma liitlastega sisuliselt üles Punaarmee. Märtsis sai ta ka ametlikult selle juhiks ning hakkas selle tegevust suhteliselt edukalt koordineerima. Trotski osales ka Brest-Litovski rahu sõlmimisel. Tema poliitika
sotsiaaldemokraatlik valitsus suutis enamiku juhtivatest bolsevikest arreteerida. Lenin ja Zinovjev põgenesid aga Soome. Nad varjasid ennast mitmel pool, samas kui Petrogradis tekitas paanikat Lavrenti Kornilovi "mäss". Bolsevike liidrid amnesteeriti,ning nad aitasid organiseerida pealinna kaitset. Lenin ei tihanud aga endiselt Petrogradi naasta. Tema suhtes kehtis endiselt vahistamisorder. Ta tuli pealinna alles septembris, redutades valedokumentidega konspiratiivkorteris. 7 1917 a.Oktoobrirevolutsioon Smolnõisse, kus asus tol ajal bolsevike kontrolli all olev Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, saabus Lenin 7. novembri hilisõhtul. Algul ei tahetud teda sisse lasta, kuna tal polnud vastavaid dokumente. Lõpuks õnnestus Leninil siiski Smolnõisse siseneda jaTrotskiga kokku saada. Selleks ajaks oli Trotski poolt
haarata, kuid Aleksandr Kerenski juhitud sotsiaaldemokraatlik valitsus suutis enamiku juhtivatest bolsevikest arreteerida. Lenin ja Zinovjev põgenesid aga Soome. Nad varjasid ennast mitmel pool, samas kui Petrogradis tekitas paanikat Lavrenti Kornilovi "mäss". Bolsevike liidrid amnesteeriti ning nad aitasid organiseerida pealinna kaitset. Lenin ei tihanud aga endiselt Petrogradi naasta. Tema suhtes kehtis endiselt vahistamisorder. Ta tuli pealinna alles septembris, redutades valedokumentidega konspiratiivkorteris. 19 1917. aasta Oktoobrirevolutsioon Smolnõisse, kus asus tol ajal bolsevike kontrolli all olev Petrogradi tööliste saadikute Nõukogu ( ()), saabus Lenin 7. novembri hilisõhtul. Algul ei tahetud teda sisse lasta, kuna tal polnud vastavaid dokumente. Lõpuks õnnestus Leninil siiski Smolnõisse siseneda ja Trotskiga kokku saada. Selleks ajaks oli Trotski poolt
EKP Rapla Punakaardi salgajuht Johannes Jürna pääses peale mässu põgenema Venemaale, kus ta ka lõpetas vähemusrahvuste ülikooli. Kuid hiljem suunati ta tagasi Eestisse põrandaalusele tööle, mis sai talle saatuslikuks, kuna 13. märtsil 1930 tapeti ta Kaitsepolitsei agentide poolt. Tartumaa 86 mässuks valmistujast hukati ainult EKP Tartu komitee juht Hans Heidemann, kes osales mässu ettevalmistamisel. Ta vahistati juba 18. septembril 1924 konspiratiivkorteris Jakobi 39 koos Villem Trommeliga. Peale mässu toimumist ja mahasurumist mõisteti tema üle kohut 78 protsessil 10.-27. augustil 1925. Heidemann mõisteti surma ,,maksva demokraatliku riigikorru kukutamise katses" jälgides oli tehtud kindlaks, et Heidemann oli kommunistliku partei Tartu komitee tegelikuks juhiks määratud, organiseeris salajasi löögirühmi ja muretses neile relvi, organiseeris Kaitseväes propagandat jagades
annaabi.ee 
