Kõnetegevuse sidusa iseloomu tõttu avalduvad naaberhäälikute olulised tunnused tihti ülekattega ehk samaaegselt vanasti nimetati selliseid häälikute vastasmõjutusikoartikulatsiooniks. Mingile foneemile vastavat objektiivset lõiku foneetiliste andmete reas nimetatakse segmendiks. Foneemide kombineerumisvõimalusi uurib ja kirjeldab fonotaktika. Kõnevoolu liigendumisel silpideks on dünaamilis-fonoloogiline alus seda põhjustab vokaalse ja konsonantse funktsiooni (vokaalide ja konsonantide) vaheldumise nõue. Häälduslikke kestus- ehk vältussuhteid kirjeldades kasutatakse ka terminit kvantiteet. Rõhu ja tooniga seotud nähtused koonduvad fonoloogias prosoodia mõiste alla. Kuna tegemist on nähtuste ja tunnustega, mis ilmnevad n-ö hääldusrea ,,kohal" või ,,peal", kutsutakse neid ka suprasegmentaalseteks. Fonoloogianähtust, kus mingis keeles võib tähendust muuta rõhu erinevate teostuslaadide abil, nimetatakse aktsendiks.
juhul kui helidel on palju ühiseid osahelisid. Palju ühiseid osahelisid sisaldavad kompleks helisid, mille põhitoonide sagedused moodustavadväikeste täisarvude suhteid. Selliseid intervalli nimetatakse loomulikeks ehk puhasteks. Mida väiksemad on täisarvud suhtes, seda suurem on ühiste osahelide arv. Tuiklemine tekib diaadides, mille helid moodustavad peaaegu, kuid mitte täiesti puhta intervalli, sest sel juhul kõlavad korraga ainult mõne hertsi erinevate sageduste osahelid. Konsonantse aste diaadides kahe kompleksheli vahel, millest kummalgi on oma harmooniline spekter, sõltub seega peamiselt sageduste suhtest. Kõige konsoneerivam võimalik diaad on oktav. Siin on ülemise heli kõik osahelid samad kui alumisel helil. Kinnitame seda, arvutades osahelide sagedused juhul, kui diaadi helide põhitooni sagedused oleksid 100 ja 200 Hz. Alumine heli:100, 200, 300, 400, 500, 600, 700, 800, ...Hz
Kuna häälikud ei avaldu kõnes isoleeritult, vaid hääldusliigutuste jadadena, siis väikseim dünaamiliselt terviklik hääldusüksus on silp. Ehkki kogemuslikult tajume silpi hõlpsasti, ei ole teda lihtne defineerida (seda on üritatud teha, lähtudes erinevustest helilisuses, hääldustugevuses või rõhus, kuid kõigiks erijuhtudeks sobivat lahendust pole leitud). Lihtsam on näha funktsiooni: silpe vajame sidusa kõnevoolu liigendamiseks. Tõhusalt võimaldab seda teha vokaalse ja konsonantse funktsiooni korrapärane vaheldamine. Konsonantne ehk toetav faas hääldusreas on elementaarselt vajalik, et saaks moodustada eri vokaale ja neid fraasis hõlpsasti eristada (ainult vokaale järjestades oleks nii selgeilmeline moodustus kui ka eristamine raske!) Vokaalid omakorda kui kõlajõult mõjusam ja kandvam osa kõnest teenivad ühtlasi konsonantide reljeefsema esiletoomise ülesannet: konsonandimoodustuse ilmekamad ja ka tähenduslikult kandvamad jooned avanevad suuresti tänu
annaabi.ee 
