ürgseemaks ja pidevamaks allikaks tuleb pidada tervehingelist perekonda. Ent otsustavaks asjaoluks jääb seejuures ikkagi, et tee ehtsele inimkonna kasvatusele viib ainult üle rahvusliku olemuse arendamise. Fröbeli pedagoogika teiseks haaravaks põhimõtteks on arengu idee. Selle idee mitmepalgelisus on mõistev ainult idealistliku filosoofia taustal. Tema teeneks jääb, et ta seda arengu mõistet on rakendanud pedagoogilisele küsimustikule ja sellest tõmmanud tarvilikud konsekventsid. Kuna elu on kõikjal pks ja õhine, siis ta on allutatud ka kõikjal samadele seadustele. Neid seadusi tuleb arvestada ka inimese kui lõpmatu looduse osa kasvatusel. Inimene ja inimsus pole midagi viimisteldut ja lõplikult valmis kujunetut, vaid ta on kestvas ja pidevas saamises, mis ühelt arenguastmelt sammub edasi järgmisele, jõudes nii ainult relatiivselt lähemale lõpmatuses ja igavikus peituvale eesmärgile.
Vastupidiselt oma ajastu paljudele teistele ideoloogidele, eeskätt J.G. Fichtele, on Fröbel veendunud, et rahvaelu ja rahvavaimu kõige ürgsemaks ja pidevamaks allikaks tuleb pidada tervehingelist perekonda. 4 Fröbeli pedagoogika teiseks haaravaks põhimõtteks on arengu idee. Tema teeneks jääb, et ta seda arengu mõistet on rakendanud pedagoogilisele küsimustikule ja sellest tõmmanud tarvilikud konsekventsid. Inimene ja inimsus pole midagi viimistletud ja lõplikult valmis kujunenud, vaid ta on kestvas ja pidevas saamises, mis ühelt arenguastmelt sammub edasi järgmisele, jõudes nii ainult relatiivselt lähemale lõpmatuses ja igavikus peituvale eesmärgile. Fröbel toetub oma arenguidees üksikasjalikul selgitusel kaasaegsele filosoofiale. Ühtsuse ja arengu idee moodustavad Fröbeli pedagoogika kõige üldisemat laadi eeldused. Inimene on oma loomult hea
ka korraldada kodus kahtlasi eksperimente, see sunnib meid olema sisemiselt tugevad, oma rahvast kasvatama poliitiliselt ja rahvuslikult teadlikuks, palju enam kui seda on vaja mõne suurrahva juures või vaiksemas olundis. On selge, et eestlus püsib vaid nii kaua, kui Eesti maa on eesti põllumehe käes, tugevalt tema käes. See on aabitsatõde, see on meie rahvuslik aksioom, mille eest võitlesid vene ajal C. R. Jakobson ja Jaan Tõnisson, aksioom, millest tõmmati julged konsekventsid Vabadussõja järel radikaalse maareformi näol ning mis nagu mingi kategoorilise imperatiivina nõuab alatist tarka ja aktiivset agraarpolitikat, ühtlasi aga ka kasvatuspoliitikat. Tagasivõidetud maa ei tohi minna võõraste kätte ega tohi eestlane kunagi tüdida, võõrduda maast, lakata maad austamast. Selleks peab olema meie talu tugev ja terve — mitte niipalju põhjalikku ümberhindamist vajava kapitali tasuvuse mõttes, vaid selles esijoones
Nad lähenesid seejuures asjale dogmaatiliselt, s.t ilma et oleks kriitiliselt küsinud kas mõistus tõepoolest on võimeline andma kogemusest sõltumatut kindlust. Kant järgib pea 1760 aastani oma õpetaja Knutzen'i wolffiaanlikku kurssi. Seejärel võime täheldada ta mõtlemises muutust. Kant ärkab "dogmaatilisest unest" ja nimelt inglise empiristi JOHN LOCK' i filosoofiaga tutvudes. Samuti mõjutasid teda väga HUME skeptilised konsekventsid kindla teadmise suhtes. Locke oli öelnud: Mõistuses ei ole midagi muud, kui see, mis enne on olnud meeltes. See on konsekventne empirism. Üksnes kogemus (väline meelte kaudu, sisemine teadvuse tegevuse enesevaatluse kaudu) on meie tunnetuse allikas ja piir. Sellisele empirismile on metafüüsika teaduse tähenduses mõttetu, kuna just ülemeelelisele ei tähenda kogemus mitte midagi. Kant hakkab kahtlema ratsionalismi õigustatuses ja metafüüsika võimalikuses, seda
annaabi.ee 
