Kuningas Konradi sõrmest võtab sõrmuse Manfred, keisri sohipoeg. Seitse aastat peale teise Fr surma hakkasid levima jutud et kuningas polegi surnud. Kui keiser seitsme aasta pärast ei tulnud, liideti sinna veel 7 aastat jne. Samal ajal tahtis troonile saada palju petiseid, kes mängisid Fr. Tuleb üks rändur, kellel on Staufenite sõrmus. Abt Berthold arvab, et jälle üks petis Fr, aga rändur ütleb, et tal on sõrmus, sest enne Manfredi surma oli ta mehele lubanud, et toob selle tagasi Konradile. Berthold peab rändurit hulluks, kuid annab sõrmuse siiski Konradile, kui too muutub imelikuks, haiglaseks. Sõrmuse saades tõstis ta jälle pea püsti, kuid ei öelnud midagi. Ta pani sõrmuse sõrme,see oli talle täiesti paras. II Lipp 14 aastaselt kuulutati Konrad täisealiseks (siis suri valekuningas Manfred). Konrad leinas siiski oma isa poolvenda Mafredit. Noor hertsog oli muutunud, tõstis pea püsti, tunnistas oma kõrget päritolu
kätte. Seega lõppes Kuues ristisõda kristlastele edukalt, kuid paavsti see ei lepitanud: keiser jäi kirikuvande alla. 1229. aastal krooniti Friedrich ka Jeruusalemma kuningaks, kuid andis peagi tiitli üle oma pojale Konrad IV-le. 1235. aastal alustas aga Friedrichi vanem poeg Heinrich tema vastu mässu, millega liitusid ka Lombardia linnad. Pärast aastapikkust sõda õnnestus Friedrichil Heinrich vangistada, Saksa kuninga tiitel anti üle aga Konradile. Järgneval 15 aastal toimus keisri ja paavstide vahel pidev võitlus. 1245. aastal kuulutas Innocentius IV Friedrichi ketseriks ja kutsus kõigi vahenditega tema vastu võitlema. Järgnes viie aasta pikkune sõda Itaalias, mis kulges vahelduva eduga. Mitmed vürstid hoidsid kirikuvande alla pandud monarhi poole, kuid paavstil õnnestus end Roomas siiski kindlustada. Tema selja taga oli ka Prantsusmaa kuningas Louis IX, kes küll isiklikult
Karmo Mende tuli talle antud ülesandega toime. Muusika eest vastutas Sven Grünberg. Ta suutis luua sobiliku tooni ja meeleolu, mis oli omaseks sellele lavastusele. Meloodiad olid enamasti kurvad ja mõtlema panevad. Muusika tõi hästi välja meeleheite ja lootuse, üksilduse ning kurbuse. Muusikat palju ei olnud ainult võtmekohtades. Helilooja andis sellele näitemängule seda, mida see vajas. Ehk siis andis emotsioone ja mõtteid läbi meloodia. Näiteks tseenis, kus Henrik virutab Konradile tooliga mängib traagiline ja masendav muusika, mis oli igati sobilik. Sven Grünberg õnnestus heliloojana selles teoses. Lavastajaks oli Ain Prosa. Talle usaldatud ülesannetega tuli ta toime. Lavastus oligi see, mis ta olema pidi. Näidati pidalitõvelisi ja nendega seotuid inimesi tõetruult. Tal õnnestus vaatajatele edastada mitmeid emotsioone ja tegusid, milleks olid näiteks armastus, kartus, meeleheide, viha, eneseohverdus ja lootusetus
annaabi.ee 
