aga sünnib ka geneetiliselt identseid mitmikuid. Kõige kuulsamaks meditsiiniliseks mitmikute juhtumiks on Genaini nelikud, kes kõik põdesid sama vaimuhaigust,skisofreeniat.2 Teoreetiliselt võib oletada, et juhul kui MZ-kaksikud näitavad olulisi erinevusi mingite tunnuste osas, on need eelkõige tingitud keskkonnast.Kui aga MZ-kaksikud on sarnased ka siis, kui nende kasvukeskkond on olnud erinev, tuleb põhjuseks lugeda identset genotüüpi.Kaksikute uuringute puhul kasutatakse konkordsuse (ühtelangevus, kooskõla)indeksit, mida tavaliselt väljendatakse protsentides ning mis näitab mingi uuritava tunnuse esinemist kaksikute paarides. Näiteks oletame, et meil on 20 paari MZ- ja 20 paari DZ-kaksikuid ja me uurime nende intelligentsust. Kui me leiame, et 10 paaril MZ-kaksikutel ja 5 paaril DZ-kaksikutel langeb intelligentsus kokku, on esimeste puhul konkordsus 50% ja teisel juhul 25%,mis tähendab, et pärilikkus intelligentsuse puhul väga oluline (suhe MZ/MD = 2)
Tema uuring juhatas sisse sedalaadsed uuringud ning tõestas, et pärilikkuse roll on kriminaalses käitumises suur. 1977. a. võttis K. Christiansen vaatluse alla peaaegu kõik kaksikud, kes sündisid Taanis ajavahemikus 1881-1910. Ta leidis, et konkordsus meessoost MZ kaksikutel 50% ja DZ 21%. Kokkuvõtvalt kaksikute uuringud näitavad pärilikkuse suurt rolli kuritegeliku käitumise kujunemise. Kuritegeliku kokkulangevuse näitajad, on konkordsuse näitajaid MZ kaksikutel siiski kõrgemad. Suguvõsa uuringu viis esimesena läbi R. Dugdale. Ta vaatles Jukes'i suguvõsa arengut alates 1750-1870 ning avastas, et 709 järglastest ligi 20% olid kurjategijad ning 40% sõltusid vaesuse tõttu riigi toetustest. 1912. aastal töötas H. Goddard (esimesena tõi intelligentsustestid USAsse) nõrgamõistuslike koolis New Jerseys ning tema uuring kajastus raamatus "Kallikakide
Veelgi enam, kahemunarakukaksikutepaari geneetiline sarnasus ei pea olema ilmtingimata täpselt 50% ning see võib konkreetsel juhtumil olla madalam või kõrgel ja tegemist on keskmise näitajaga. Esimesena uuris kuritegeliku käitumise pärilikkust kaksikute meetodiga Müncheni keskhaiglas peaarst ja sealse psühholoogia instituudi juhataja Johannes Lange, kes 1929. aastal avaldas raamatu "Kuritegu kui saatus" . Ta leidis ühemünarakukaksikute konkordsuse kuritegeliku käitumise korral olevat 77% (10 paari 13-st) ja kahemunarakukaksikute puhul 12% (1 paari 17-st). Lisaks sellele tegi Launge kindlaks, et kõigil kolmel ühemunarakukaksikutel, kellest üksviibis vanglas ja teine mitte (s.o puudus konkordsus), oli kurjategijate phul tgeemist raskete peavigastustega. Nagu raamatu pealkiri ütleb, järeldas Lange sellest, et pärilikkuse roll kuritegeliku käitumise puhul erakordselt suur. Lange
annaabi.ee 
