jooksul kirikuvandest ei vabane, siis ta tagandatakse. 1077. Aasta jaanuaris seisis Heinrich IV kolm päeva lumes Canossa paavsti residentsi ees ning paavst andis alle andeks ning vabastas ta kirikuvande alt 1980 pani paavst Heinrich IV taas kirikuvande alla, Heinrich kelle käes oli sõjaline võim, lasi valida vastupaavstiks Clemens III. Heinrich V ajal toimus taas kirkust välja heitmised ja vastupaavstide määramised. Investuuritüli lõpetas Wormsi konkoraadiga 1122. Tagajärg oli paavstivõimu tugenvemine ja Saksa Rooma keisrite võimu nõrgenemine. WORMSI KONKORDAAT 1122 (Pactum Calixtinum): Saksa-Rooma keisri Heinrich V ja paavst Calixtus II kokkulepe, mis lõpetas investuuritüli. Sõlmiti Wormsis 1122. WK oli kompromiss, mille põhjal kuulusid keisrile Saksamaal prelaatide valimise kontrolli õigus ning ilmaliku investuuri õigus (õigus läänistada maavaldusi valitsuskeppi üle andes). Ilmalik invesituur eelnes vaimulikule
kuningaks Franki hertsogi Konrad II, kes pani aluse Franki dünastiale. Investuuritüli - Rooma paavstide ja Euroopa valitsejate vaheline võitlus 11.-12. sajandil piiskoppide ja abtide ametisse määramise õiguse investuuri pärast. Algas 1075, kui kirikukogu paavst Gregorius VII juhtimisel kuulutas ilmalike valitsejate investuuriõiguse kehtetuks. Oli eriti äge Saksamaa valitsejatega (keiser Heinrich IV ja Gregorius VII võitlus, Canossa), see lõppes kompromistliku Wormsi konkoraadiga 1122. Tagajärg oli paavstivõimu tugevnemine ja Saksa- Rooma keisrite võimu nõrgenemine. Wormsi konkordaat Saksa-Rooma keisri Heinrich V ja paavst Calixtus II kokkulepe, mis lõpetas investuuritüli. Sõlmiti Wormsis 1122. WK oli kompromiss, selle põhjal kuulusid keisrile Saksamaal prelaatide valimise kontrolli õigus ning ilmaliku investuuri õigus (õigus läänistada maavaldusi valitsuskeppi üle andes). Ilmalik investituur eelnes vaimulikule (kirjaliku võimu andmisele, mida
kes pani aluse Franki dünastiale. Investuuritüli - Rooma paavstide ja Euroopa valitsejate vaheline võitlus 11.-12. sajandil piiskoppide ja abtide ametisse määramise õiguse investuuri pärast. Algas 1075, kui kirikukogu paavst Gregorius VII juhtimisel kuulutas ilmalike valitsejate investuuriõiguse kehtetuks. Oli eriti äge Saksamaa valitsejatega (keiser Heinrich IV ja Gregorius VII võitlus, Canossa), see lõppes kompromistliku Wormsi konkoraadiga 1122. Tagajärg oli paavstivõimu tugevnemine ja Saksa-Rooma keisrite võimu nõrgenemine. Wormsi konkordaat Saksa-Rooma keisri Heinrich V ja paavst Calixtus II kokkulepe, mis lõpetas investuuritüli. Sõlmiti Wormsis 1122. WK oli kompromiss, selle põhjal kuulusid keisrile Saksamaal prelaatide valimise kontrolli õigus ning ilmaliku investuuri õigus (õigus läänistada maavaldusi valitsuskeppi üle andes)
annaabi.ee 
