eliidiks mandzud, neist aste madalamal hiina ametnikud, mõisnikud ja sõjaväelased. Lihtrahvas moodustas alamkihi. Alistumise tunnusena pidid hiina mehed ajama pealae paljaks ja kasvatama kuklasse patsi. Kuid hiinlased ei andnud alla. Tekkis palju uusi salaühinguid(,,Triaad", ,,vanemate Vendade Ühing" jt), kelle eesmärgiks oli mandzude võimu kukutamine. Kultuur Qingi dünastia ajal Mandzud hiinastusid kiiresti, võttes omaks hiina valitsemissüsteemi, konfutsiaanliku mõttelaadi. Hariduselus olulisi muudatusi ei toimunud: riigiametisse astumiseks oli vaja sooritada eksamid,kus tähtsal kohal klassikaline kirjandus, kehtivad seadused, kalligraafia, luulekunst. Rahvuslikud mõtteavaldused tõid kaasa repressioonid. Mandzu dünastika keiser Kangxi kehtestas range kontrolli kirjanduselu üle, 1663. aastal keelustas teose ,, Mingi dünastia ajalugu". Keisri pojapoeg Qianlong kehtestas kirjanduse inkvisitsiooni, kus tuleriidal põletati umbes 14 000 raamatut.
Nende nn kaheksa lipu armee tungis 1644. aastal Põhja- Hiinasse, vallutas Pekingi ja seejärel umbes 40 aastaga kogu Hiina. Võimule tuli Mandzu ehk Qingi dünastia. Ühiskondlik hierarhia korraldati ümber: valitsevaks eliidiks kujunesid mandzud, neist aste madalamal seisid lojaalsed hiina ametnikud, mõisnikud ja sõjaväelased Kultuur Qingi dünastia ajal Mandzud hiinastusid võrdlemisi kiiresti ning võtsid omaks hiina valitsemissüsteemi ja konfutsiaanliku mõttelaadi. Haridusele mingeid olulisi muudatusi ei toimunud. Opositsioonilised mõtteavaldused tõid kaasa repressioonid. Mandzu dünastia keiser Kangxi kehtestas range kontrolli kirjanduselu üle. Kangxi pojapoeg Qianlong kehtestas maal lausa kirjanduse inkvisitsiooni: tuleriidal põletati ligi 14 000 nimetust raamatuid; vaenati kõiki kirjanikke, kelle looming ei pälvinud mandzu ametnike heakskiitu. Hiina kultuuri areng ei seiskunud vaatamata ametliku soosingu puudumisele ja
Edo periood (17-19 sajand) andis Jaapanile umbes 250 aastaks rahu ja mõõduka majandusprogressi, millel oli mõju ka hariduselule. Edo perioodi algul oli kirjaoskus vähemuse privileeg, sest budistlikud ja konfut- siaanlikud õpetlased olid säilinud vaid üksikutes kloostrites, lisaks leidus nobiliteedi hulgas ka koduõpetajaid. Valitseja tugines rohkem suulistele korraldustele ja selleks polnud kirjaoskust eriti vaja. Edo perioodil oli kooliteadmise aluseks konfutsiaanliku õpetuse 4 raamatut: · 1. "Suur õpetus" · 2. "Analektid" valik luuletusi ja kirjanduspalasid · 3. "Mengzi" kirjatööd riigiõpetusest · 4. nn kesktee doktriin Hariduse omandamine oli mitme astmeline: kõrgeimas astmes õppisid edukaimad , kel- lest paljud olid kooli kostil ja töötasid abiõpetajatena, suurema osa ajast tegid tööd omaette ja vanade tekstidega. Ülejäänud aja pühendasid nooremate õpetamisele. Aluseks
trükikunst, kompass, seismograaf, laterna magica (kinoprojektori eelkäija), langevari, püssirohi, tuletikud ja palju muudki pärinevad tegelikult just taolastelt. Kui jätame kõrvale riigiaparaadi ja bürokraatia arendamise, siis näeme, et taoistide panus Hiina kultuuri ületab mitmekordselt selle, mida suutsid korda saata konfutsiaanlased. Linnart Mäll on siinkohal tuletanud meelde üht lõiku "Dao Dejingist": Kulgeja asub ival, mitte kõlul; asub viljas, mitte õies. Ida konfutsiaanliku õpetlase (nagu tegelikult ka lääneliku professori) jaoks oli oluline pigem "kõlu" või "õis". See, mida konfutsiaanid taotlesid, oli tõepoolest üks suur näivus. Peab tunnistama, et kahjuks on samasugusele näivusele üles ehitatud ka suur osa meie kultuurist. Hiina taoistide saavutused said võimalikuks just seetõttu, et nende meeled olid lahti maailma suhtes ning nad ei lasknud end kammitseda. Eelarvamustest. Loomulik eluviis, mida propageerib taoism, aitab meil säilitada tervist ja
annaabi.ee 
