Ühe soosija tütar, võluv ja võitlushimuline Mathilde de la Mole, kes on tehtud samast puust nagu Juliengi ja kes ei taha samuti keskpärasusega leppida, äratab temas vihaga segatud kire. Aga proua de Rênal jääb Julieni päikeseks. Julien Sorel sureb tapalaval. Romaan põhineb tõestisündinud lool. Hulljulged ja ülivõimsad pidid Stendhali ettekujutuse kohaselt olema mitte ainult sõjakäigud, poliitika ja kunst, vaid ka armastus. Ja kuna Julien elab ajal, mil hinnatakse ainult kompromissivalmidust, peab ta vähemalt südameasjades endale lubama midagi, mis ei oleks poolik. Kuigi Stendhal armastas grandioossust, oli ta vabariigi pooldaja ja omal moel koguni feminist. Ta uskus, et naised on sama andekad kui mehed, pidas nende tähtsusetust avalikus elus kasvatuse tagajärjeks ja kutsus naisi üles õppima duelleerimiskunsti, et solvamise korral saaks nad astuda kahevõitlusse. Sõna "punane" romaani pealkirjas
Isikliku raha ja energiaga on ta aastakümneid korraldanud oma loomingu tõlkimist eri keeltesse, teadvustamaks maailmale Eesti tragöödiat. Seda mitte kuulsusjanust ega auahnusest. Et ta kuulsusest ei hooli, näitab ju aurahast loobuminegi. Pettumus kodumaas, mida ta eest külastades tundis, õigupoolest nördimus riigi juhtisikute omakasu ja printsiibituse pärast, ei lase aatelisel Viirlaidil end "siduda nende poolt jagatud auga". Meie ajal ja meie riigis, mil kompromissivalmidust nimetatakse kohanemiseks ja ideaalide hülgamist reaalpoliitikaks, näib Viirlaidi-sugune muidugi anakronismina. Sõnad isamaa ja rahvus on esiotsa lihtsalt vanamoelised, eurotuhinas muutuvad nad varem või hiljem nagunii tarbetuks. Saati siis rahvuslikud ideaalid ja nende kandja. Kuigi Viirlaid kuulub tõlgituimate eesti kirjanike hulka, on seda kummastavam, et ta ei ole paigutunud Eesti kirjanduspilti isegi mitte kauaaegse Eesti PEN-klubi esimehena. Arved Viirlaid 1922
Oma positsioone kaotavad rüütelkonnad pakkusid eestlastele nüüd maaomavalitsuse ümberkorraldamist ja taluperemeestele maapäevast osavõtuõigust pariteetsetel alustel suurmaaomanikega. Osa juhtivamaid eesti poliitikamehi kaldusidki pakutud kätt vastu võtma, kuid tsaarivalitsus lükkas kõik reformid venimahakanud sõja lõpuni edasi. Tagantjärele tuleb kahetseda, et baltisaksa aadel alles nõnda hilja, viimases hädas ja ebasiiralt kompromissivalmidust ilmutas ning ei suutnud ka hiljem oma kivistunud seisuseuhkusest üle olla. Selle tulemusena ei sulanud baltisaksa eliit kokku eesti eliidiga. Teisiti läks näiteks Soomes, kus rootsi ülemkiht omandas soome keele ning mõlemad kultuurid moodustasid põhiolemuselt ühe ja sama kultuuri. Lääne-Euroopas oli ühiskonna eliit tekkinud valdavalt kunagiste suurmaaomanike kihist, mis mitmel maal oli algselt olnud teisekeelne ja meelne kui lihtrahvas. Separatistlike meeleolud tugevdamisele
annaabi.ee 
