puudumine, võõrliikide mõju. Elupaikade, kasvukohtade ja maastike kaitse Viimastel aastakümnetel on üha enam hakatud tähelepanu pöörama elupaikade ja kasvukohtade kaitsele. Eestis võib metsade ja rabade pindala vähenemine kaasa tuua must toonekure ja kotkaste kui liikide kadumise. Ürgilmeliste metsade pindala vähenemine ohustab tugevasti lendorava püsimajäämist Eesti faunasse. Eestis on aktiivselt toetatud üle Euroopalise kompensatsioonialade võrgustiku kujundamise ideed European Ecological Network, EECONET. Liikide kiire väljasuremine ohustab inimkonna heaolu Bioloogilises mitmekesisuses toimunud muutused on viimase 50 aasta jooksul olnud suuremad kui kunagi varem inimajaloo jooksul. Liikide hävimine vähendab ökosüsteemide poolt inimeste heaolule ja keskkonnale kaudselt mõju avaldavaid positiivseid tegureid. Bioloogilise mitmekesisuse kahanemine jätkub või isegi kiireneb.
populatsiooni elujõulisus. Looduskeskkonna killustamine võib kahjustada ka neid loomaliike, mis vajavad suurt ühtset elamisala. Eestis võib looduslike metsade ja rabade pindala vähenemine ning killustamine kaasa tuua must-toonekure ja kotkaste kui liikide kadumise. Ürgilmeliste metsade pindala vähenemine ohustab tugevasti lendorava püsimajäämist Eesti faunasse. Eesti on nende Euroopa riikide hulgas, kus on aktiivselt toetatud üle-Euroopalise kompensatsioonialade võrgustiku kujundamise ideed. Antud lähenemisviisi kohaselt ei piisa ainuIt üksikute liikide ja alade kaitsest. Liikide kaitselt on tarvis üle minna elupaikade ja kasvukohtade kaitsele, loodusobjektide kaitselt maastike kaitsele ja ühe riigi kaitsekorralduselt rahvusvahelisele koostõõle. EECONET-i ideede alusel peavad kaitsealad, ulatuslikumad metsamassiivid ja rabamaastikud olema ühendatud koridoridega (metsaribad jõekallastel, metsasaared
2. Maastike kaitse ja hooldus, kultuurmaastike ökoloogilise mitmekesisuse ja stabiilsuse tagamine 3. Elamiskõlbuliku keskkonna säilitamine (õhk, vesi, mullastik) 4. Puhkevõimaluste organiseerimine looduses 5. Taastuvate loodusvarade ratsionaalne alalhoidlik kasutamine ja kaitse. Maastikuhooldus Inimese maj. tegevuse tagajärjel kujunevad tehnogeensed maastikud ja tehiskeskkond. Säilitada või luua optimaalne maastike ökoloogiline mitmekesisus Kompensatsioonialade säilitamine ökolon ökoloogilise tasakaalu säilitamine Rekreatsioonialade loomine Veekaitse ribad ja vööndid: ökol. funkts, veekaitseline ja esteetiline Veehoidlad. Maastikuökoloogia olulisemad printsiibid: 1. Mida suurema arvu ökosüsteeme säilitame, seda suurem on liigiline mitmekesisus 2. Kultuurmaastikud tuleb liigendada looduslike kooslustega 3. Kui looduslikud kooslused on vaesed, tuleb need suurte homogeensete alade planeerimisel asendada (metsastada) 4
potentsiaaliga maastikuosad. 4. Kui looduslikke kooslusi on paiguti napilt, asendada neid haljastusega ning metsatukkadega. Maastiku polarisatsioon äärmuslikult erineva looduskasutusega alade (nt. tööstusasula ja loodusreservaadi) paiknemine maastikul teineteisest võimalikult kaugel, nii et nende vahele saaksid kujuneda mitmekesised üleminekulised looduskasutusalad. Maastiku polarisatsioon peab tagama nii tervikliku infrastruktuuri kui ka ökoloogiliselt nõutava kompensatsioonialade võrgustiku. Maastike klassifitseerimist nimetatakse rajoneerimiseks e maa-ala jagamine millegi poolest üksteisest kvalitatiivselt erinevaiks rajoonideks. (põllumajandusmaastikud; metsamaastikud; kaitstav loodusmaastik; puhkemaastik; tööstusmaastik; linnamaastik; kunstlikud rajatised, prügimäed; veemaastikud) TAIMESTIKKU OHUSTAVAD TEGURID JA KAITSEVÕTTED Taimi ohustavad: 1. Inimtegevus põllumajandus, turism. 2
S special, kunstlikud rajatised, prügimäed W watwr, veemaastikud Eritüübiliste maastike sobitamisel tuleks arvestada maastiku polarisatsiooni äärmuslikult erineva looduskasutusega alade (nt. tööstusasula ja loodusreservaadi) paiknemine maastikul teineteisest võimalikult kaugel, nii et nende vahele saaksid kujuneda mitmekesised üleminekulised looduskasutusalad. Maastiku polarisatsioon peab tagama nii tervikliku infrastruktuuri kui ka ökoloogiliselt nõutava kompensatsioonialade võrgustiku. Planeerimist on vaja, et: 1. oleks viljakaid muldi, puhast vett ja õhku; 2. oleks võimalik looduses puhata; 3. saada kvaliteetset produktsiooni 4. rahuldada oma esteetilisi ja eetilisi vajadusi. Maastikuökoloogilised printsiibid, mida tuleb arvestada Eestis: 1. Säilitada kasvukohad ja elupaigad, see võimaldab püsima jääda suuremal hulgal liikidel. 2. Kultuurmaastikes säilitada saarekestena looduslikke kooslusi. 3
annaabi.ee 
