Lisaks, on kultuur minu arvates midagi sellist, mis ei pea omama seadusandlikku võimu vaid mis on n-ö kirjutamata reeglina kõikidele vastuvõetav ning omapärane. Kultuuridevaheline kommunikatsioon oleks minu sellise definitsiooni põhjal kommunikatsiooniviis või mudel, mis arvestab kommunikatsioonis erinevate kultuuriomadustega ega proovi kehtestada mingit uut normi või käitumisviisi vaid aktsepteerib erinevaid kultuure sellistena nagu need eksisteerivad ning kommunikeerudes püütakse saavutada olukord, mis on mõlemale poolele arusaadav ning üheselt mõistetav. Sellised on minu arvamused, definitsioonid kui arutleda kultuuri kui riigis elava elanikkonna käitumisviiside, normide üle. Arvan, et kultuurivahelises kommunikatsioonis on eriti oluline aktsepteerida teisi kultuure ning kindlasti mitte püüda domineerida ega enda kultuuri olulisemaks pidada või seda peale suruda. Esitatud väljendid ning nende analüüs: I väljend: ,,Kultuur on nagu silmade värv
vaidlusküsimusi; teha mõistetavaks seisukohti, tõsta sihtgrupi teadlikkust, saada tagasisidet, pakkuda lahendusi, saavutada kompromissi jne.» (Siseministeerium 2012) Võib hingata kergendatult, sest tunne, et meie enda koduriigi võim on hästi informeeritud, et kommunikatsioon on alati kahepoolne ning oma tegevuses tuleb arvestada kodanike seisukohtadega, aegajalt neid informeerides (sest informeerimata jätmine oleks tahtlik ja teadlik häbitegu), kuid üldjuhul ja enamalt jaolt alati kommunikeerudes selle tegevuse kõige üldaktsepteeritavamas definitsioonis luues eeldused mõistmiseks, reageeringuteks, kaasarääkimisteks, vastastikuseks mõjutamiseks. Kommunikatsioon katkeb võimuka JOKKiga Võimu üldkasutatav definitsioon pärineb saksa sotsioloogilt Max Weberilt, kes defineeris võimu kui eesmärkide realiseerimise tõenäosust teiste tahtes olenemata. Funktsionalistide hinnangul on aga võim ühiskonna tasandil võime valitseda ja säilitada grupisisest korda.
Kommunikatsioon on protsess, mille käigus inimesed kollektiivselt loovad ja reguleerivad sotsiaalset reaalsust. Protsess on pidev liikumine ilma selge alguse ja lõputa ning mille käigus toimuvad pidevad muutused. Inimese suhtlemise vormid erinevad oluliselt loomade suhtlemisvormidest. Inimese suhtlemise muudab paindlikuks ja loovaks keel. Suhtlemisel on palju erinevaid tasemeid, eesmärke ning igal indiviidil on selles valdkonnas oma tugevused, nõrkused, võimalused ning ohud. Kommunikeerudes enda ümber olevate inimestega, loodetakse ikka, et vastaks samaga, kuid enne kõike tuleks end ise jälgida ning mõelda, milline olen mina, kui suhtleja. Järgnevalt analüüsin enda isiklikke suhtlemisoskusi, nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Minu, kui suhtleja, võimalused: · soovi tutvuda uute inimestega, · julgust vaadata teisele inimesele silma, · tagasihoidlikkust, mis ei luba olla liialt pealetükkiv.
Mitteverbaalne osa on tihti väga oluline kokkulepete saavutamisel. Selle kadumisel peab muutuma ka viis, kuidas grupi liikmed omavahel kokkulepetele jõuavad. Positiivseks on mõningate psühholoogiliste pingete kadumine, näiteks respekti kadumine positsiooni ja staatuse ees. On tuvastatud, et kõrget seisundit omavad inimesed ei domineeri elektroonilises grupisuhtluses nii palju, kui otseste kontaktide puhul. Võib väita, et arvutite vahendusel kommunikeerudes on kõik grupi liikmed võrdsed, nad saavad ja suudavad osaleda võrdsetel alustel. Elektroonilise suhtluse puhul on kasvanud suhtluse kiirus, kuid ilmtingimata ei jõuta kiiremini konsensuseni. Mõned faktorid isegi pidurdavad konsensuseni jõudmist. Üheks huvitavaks effektiks on see, et grupp jõuab tunduvalt ektreemsematele positsioonidele, kui seda olid grupi liikmete seisukohad enne kohtumist. Inimesed lähevad ka kergesti põlema.
annaabi.ee 
