Rooma laienes Itaalias kuni 265 eKr oli kogu Itaalia Rooma võimu all Varase vabariigi ajal pidev võitlus plebeide ja patriitside vahel. Pleebs saavutas suuri järeleandmisi, neile anti maad ning kirjutati seadused 12 tahvli seadused a-tel 451 450 e. Kr.). Plebeidele anti ka õigus saada pol. ametikohti ja asutati rahvatribuuni amet, kaotati võlaorjus (lex Poetelia Papiria de nexise'ga). Seisustevahelise võitluse lõpetas Hortensiuse seadus 287 e. Kr., millega seaduse jõud anti plebeide komiitsidel vastuvõetud otsustele. Sellest ajast moodustasid patriitsid koos pleebsi ülemkihiga nobiliteedi eesõigustatud seisundi. Välispol. saavutas Rooma naaberhõimude ja rahvaste üle hegemoonia. Hoolimata lüüasaamisest 387 e. Kr. sissetunginud gallide poolt, õnnestus roomlastel a-ks 265 e. Kr. ,pärast lahinguid etruskide, volskide, samniitide, eekvide, latiinide ja Lõuna-Kreeka linnadega (kun. Pyrrhos), allutada endale kogu poolsaar. Tekkis orjanduslik liitriik.
Roomlased kasutasid stoitsismi traditsiooniliste rooma väärtuste, nagu näiteks patriotsimi ja riigitruuduse, põhjendamiseks. Institutsioonid 1) Mis on imperium Imperiumi all mõisteti kõrgeimat võimu, mis sisaldas eneses sõjaväe ülemjuhatuse, kõrgeima tsiviilvõimu, ent samuti ka teatud religioosseid funktsioone. Otseselt tähendas imperium õigust juhtida sõjaväge. 2) Kuningas; tema võim ja funktsioonid Terve kogukonna eesotsas seisis kuningas, kes valiti komiitsidel kuuriate poolt ja tema võim oli piiratud. Välisteks tunnusteks olid nt pupurmantel ja kulddiadeem. Kuningal oli kõrgeim võim, mis sisaldas eneses väejuhi, kohtuniku ja mõndade religioossete kommete täitja kohustusi. Roomal oli seitse kuningat. Kolm viimast olid etruskid, ning viimase kuninga tarquinius superbuse vastu puhkes ülestõus, mille tagajärjel too pidi maapakku minema. Kuningate aeg sai läb ija algas vabariik.
Igaks aastaks valiti kaks konsulit. Konsulid võisid Rooma riigis kõike teha: olla vahekohtunikud, kinnitada, määrata ja valitseda. Nad olid sõjaväe juhid ja esindasid Rooma Riiki välissuhtluses ning juhtisid Senatit. Piiranguid oli nende võimule tõesti vähe, kuid üks tähtsamaid piiranguid seisnes selles, et valiti kaks konsulit ja nad toimisid tavaliselt teineteise kontrollijatena. Konsulid valiti rahvakoosolekul (tsenturiaatsetel komiitsidel) ja nende ametiaeg oli üks aasta algusega 1. jaanuaril (kuigi neid sai tagasi valida). Nende võimu täiendas tribuunide jatsensorite süsteem; viimased võisid konsulite tegevust blokeerida. Peale selle võisid konsulite võimu varjutada määratud diktaatorid, kes võisid eriolukorras hakata valitsema konsulitest sõltumatult (kuid diktaatorid olid ametisse pandud konsulite poolt ning jäid tavaliselt ametisse ainult üheks kuuekuuliseks perioodiks)
annaabi.ee 
