ja ,,Lahemaa vanad laulud". Veljo Tormise loomingus on põhilised orkestrilise koorikäsitlusega, sümfoonilisele muusikale läheneva vormiarendusega kooriteosed. Avamäng nr. 2 on esimene rahvusvahelisel muusikafestivalil (,,Varssavi sügisel" 1961) esitatud eesti heliteos. Tormis säilitab rahvaviisi loomuliku eheduse. Nii kirjutas helilooja ,,Kalevala"-ainelise stseeni ,,Raua needmine" (1972) tenorile, baritonile, segakoorile ja samaanitrummile. Teos viitab loitsimisega seotud iidsele kombestikule. Sellele järgnesid rahvaluuleainelised ,,Isuri eepos" (1975) ja ,,Ingerimaa õhtud" (1979). Need kuuluvad soome-ugri folkloorsesse teosteseeriasse ,,Unustatud rahvad". Helilooja üheks ulatuslikumaks kooriteoseks on ,,Kalevala XVII runo" (1985) meeskoorile, solistidele ja rahvapillidele. Rahvaluulega kõrvuti kasutab Tormis ka eesti ja teiste rahvaste poeesiat. Tormis ühendas ka vokaalsümfoonilise ja lavamuusika. 1980. aastal valmis tal kantaat-ballet ,,Eesti ballaadid".
üks turg. Inimest tõmbas keskajal linna turg, sest seal oli turvalisem ja seal sai kaubelda, Linnas oli ka probleeme Nt. Keeled ja kombed segunesid ,sest elati pead-jalad koos, palju oli vaeseid ja hulkureid. Kästitöölised_ Meistritöö, pärast meistritööks kõlblikuks kuulutamist tuli korraldada kortitus, pidi olema veresugulus senise meistriga või abiellu astumine tema sugulasega. Pidi tegema 2-3 kombestikule vastavat rändu aastas. Pidi olema sündinud kristlikust abielust,mõni nädal prooviaega meistri juures. Väikegild-käsitööliste ühendus moodustas selle. Suurgild-kaupmeeste ühendus, sinna kuulusid kõik selle linna kodanikuks kuulutatud kaupmehed,mittevälismaalased. Mustpeade vennaskond- sinna kuulusid noored,vallalised kaupmehed,enne nende suurgildi vastu võtmist ning välismaised kaupmehed,kes viibisid pikaajaliselt kuid mitte ajutiselt linnas
uurimustes mõnikord oletatud, nagu oleks vallutuseelses Eestis sõlmitud abielud põhiliselt naiste "tõmbamise", seega röövimise teel. Abielu oli tol ajal siiski eelkõige kahe suguvõsa omavaheline leping ning naiste röövimine käsitletav kuriteona, mille eest oli ette nähtud karistus. Nii Eesti kui ka teiste läänemeresoomlaste folklooris leidub pealegi viiteid tõenäoliselt varasemale kosja- või kaasa valimise kombestikule, kus initsiatiiv kuulus hoopis neidudele. Veel möödunud sajandil käisid naised ka ise kosjas, siis küll juba eeskätt juhtudel, kui tegemist oli kas talu pärijanna või lesega. Ilmselt polnud abielu muinasajal kaugeltki nii püsiv, kui kristlikul keskajal. Vähemalt viikingiaegses Skandinaavias oli see kergesti lahutatav nii mehe kui ka naise algatusel. Riietus ja ehted Ehted Sellest, milliseid rõivaid ja ehteid muinasaja lõpu eestlased kandsid, saame
annaabi.ee 
