1865), mil paljud afroameeriklased põgenesid orjusest maa all asuvale raudteele, et leida vabadustee Kanadasse. See kandis nime ,,The Freedom Crossing", mille auks asustatud monument seisab Lewistoni jõe pangal. See mälestab julgeid põgenenud orje kui ka kohalikke vabatahtlikuid, kes aitasid neil salaja jõge ületada. Peamised draamad toimusid endistel aegadel sõdurite vahel. Kui Ameerika asus 1812 sõtta Briti koloniaalvalitsuse vastu, vallutasid ameeriklased kiiresti Niagara poolsaarel asuva linnakese ning jugade nõlva, mis kuulusid Kanada Briti provintsile. Kulus kaks aastat, enne kui Ülem-Kanada kuberner Isaac Brock suutis ameeriklased sealt taganema sundida. Niagara läänenõlval on rohkelt ajaloolisi monumente meenutamaks konflikti, mis andis kanadalastele esimest korda aimu sellest, mida tähendab olla ameeriklane Briti provintsis.
1892.a. Funafuti kõrgem pealik Elia andis võimu Briti impeeriumile (Tuvalu oli alguses protektoraat ja hiljem koloonia). Briti võimu all olles loodi kohalik valitsus, mis andis Tuvalu elanikele vajalikke kogemusi iseseisvuse jaoks. 1942.aasta oktoobris muutis Ameerika konvoi Funafuti militaarbaasiks ning ehitasid Funafuti lennuvälja (tipp ajal oli saarel üle 6000 ameeriklase). Ameerika väed lahkusid Funafutist 1944.a. (Bennetts, Wheeler, 2001) 1. oktoobril 1978.a. Briti koloniaalvalitsuse alt vabanedes sai Tuvalu kaasa raske majandusliku olukorra: viimasel sõltuvusaastal oli imporditud kaupu umbes miljoni USD eest, kuid kasu saadi 217 tonni kopra ja kinofilmide reekspordist 60 000 dollarit. Situatsiooni parandamiseks hakati levitama eksootilisi ja kalleid kirjamarke ning sooviti muretseda endale nelja ookeanitraalerit ja kalatöötlemise vabrikut, sellest loodeti endale majanduslikku iseseisvust. Kalifornia ärimees lubas Tuvalule selle jaoks 5 000 000 USD suurust eralaenu,
Teooriad Teadlased on üsna palju arutlenud selle üle, miks Aafrika asumaade iseseisvumine jäi just sellesse perioodi. Perifeerse teooria looja on R. Robinson, kes seostab koloniaalvalitsuste elujõulisust kollaboratsionismiga – kui palju on kaasajooksikuid, kui palju üritab Euroopa valitsus kohalikke ära osta. Võimu juures püsimine nõuab pidevalt uusi kollaboratsioniste ja seda üritatakse teha läbi mitmete sammude, nt koloniaalseaduse muudatuste, millega laiendatakse koloniaalvalitsuse baasi, kaasates sinna ka kohalikke jms. Siiski tekkib vastuolu kiiremini kui suudetakse kollaboratsioniste juurde värvata. Siis loovad koloniaalvõimud mitteametlikud impeeriumid, mille abil avaldatakse survet läbi majanduslike abinõude – seda on nimetatud ka lihtsalt neokolonialismiks, kus läbi uute lepingute erinevaks koostööks on uute riikide arengut võimalik kontrollida enda huvides. Disimperialismi teooria loojaks on R. F
annaabi.ee 
