2. 1870 - 1. MS - natsionalismi tüüpilisteks kandjateks olid suurriigid Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa. Natsionalism oli imperialistlik ja shovinistlik. Selle aja natsionalismi eesmärgks oli ka töölisklassi sotsialiseerimine rahvusesse - see õnnestuski - vastupidiselt marksistide ja leninistide püüdlustele. 3. Kahe sõja vahel - tüüpiliseks natsionalismi mudeliks oli fashism - omandas väga tugeva negatiivse konnotatsiooni. 4. Peale 2 MS - koloniaalsest sõltuvusest vabanemise ideoloogia - pigem positiivse tähendusega. 5. Alates 80ndate lõpust - Ida Euroopa vabanemise peamisi tõukejõude, kuid samal ajal kommunistlike suurriikide lagunemise tingimustes tekkinud riikide peamine probleem. Rahvuskäsitlus Herderi poolt Oluline natsionalismi filosoofia pôhjendaja. Tema teooria keskne miste on Volk - rahvus. See on mitte lihtsalt ühe maa elanikkond, vaid teatud metafüüsiline üksus, mis loob omale teatud keele, kultuuri jne
võiksid käia ka representatsioonid või Henrikust alguse saanud ilukirjandus, kus väideldakse autoriga. Kroonika kui traumakirjandus: analüüsitakse traagilisi üleelamisi nii indiviidi kui ka rahvagrupi tasandil, nt koonduslaagri kogemus. Ka Eesti rahva ajalugu on võimalik kirjeldada traumaatilise 2 kogemusena. Nii saab ka kroonikat käsitleda kui traumateksti – kirjeldatakse koloniaalsest vaatepunktist ühele rahvale põhjustatud kannatust. See on jätnud alaväärsuskompleksi meie rahvuslikku enesemääratlusse. Lähenemisvõimalused „Liivimaa kroonikale”: Henriku sõna, negatiivne hoiak; representatsioonid, kriitikud, ümberkirjutajad – postiivne; analüütiline traumatekst. Protestantlik filosoofia on Balthasar Russowi Liivimaa kroonika (1578) aluseks – rõhutab religiooni rahvalähedust, emakeelse hariduse tähtsust
antud Kongo (erakolooniaks). Lepiti kokku ka see, et orjakaubanduse enam ei tegeleta. Ehkki tegelikult just Leopold II hakkas Kongos kongolaste orjatööjõudu ära kasutama... Ehkki Berliini konverents toimus Saksamaal, Saksamaa tegelikult Aafrika jagamisest suurt osa ei võtnud Bismarck polnud huvitatud koloniaalpoliitikast, teda huvitasid võimusuhted Euroopas. Alguses Bismarck küll andis loa sellisele koloniaalhullule Carl Petersile, kes 1880ndate alguses vaimustus Briti koloniaalsest ideoloogiast. Asutas Berliinis 1880ndate algul Saksa kolonisatsiooni seltsi, rajas 1885 Saksa Ida-Aafrika kompanii. Algselt Bismarck siiski nõustus, et Peters siiski võib tegutseda Ida-Aafrikas, tõi Tanganika (Tansaania), Kameruni jne aladel mingi koloonia (??) sekkus Edela-Aafrikas. Ennekõike toimus Aafrika jagamine ikka SB ja Prmaa vahel. Aafrika jagamise eellugu Aafrika oli sisuliselt jäänud Euroopast puutumata kuni 1880ndateni
annaabi.ee 
