1803. aastal sai temast esimene ülikooli arhitekt ja ehituskunsti professor. Johann Wilhelm Krause loodud ülikooliansambel on esimesi klassitsistlikke ehitisi Tartus, mis jättis sügava jälje Tartu kesklinna arhitektuurile. Tartu Ülikooli peahoone fassaad on lihtsa ja range joonega, mõjudes ühtaegu soliidselt ja elegantselt. Fassaadi keskmes tõuseb esile võimas portikus, mille kuus toskaana sammast toetavad kolmnurkviilu. See sammaskoda, mille keskelt avaneb sissepääs teadmiste templisse, on ühtlasi eesti rahva hariduspüüdluste sümboliks. Sama motiiv kordub pilastritena hoone tagaküljel, kus asuvad ka ehituse alguse- ja lõpudaatumitega graniittahvlid. Kõrgklassitsistlikus stiilis kolmekorruseline hoone on paigutatud ajastule iseloomulikult veidi eenduvale soklile, millelt kerkib rustikaga kaunistatud esimene korrus. Ülakorruste siledat
aastast. Võib arvata, et algselt kandis Siimon risti, alles hiljem asendati see raamatuga.Loodud arvatavasti mingi suurema kompositsiooni osana, hiljem on kasutusel olnud kantslitoena. Lihtsas, elulähedases laadis teostatud skulptuuri autoriks on peetud Clawes van der Sittow´d ( ? - 1482 ). Pool sajandit enne kantsli valmimist (1601) müüriti pikihoone keskmise travee põhjaseina reljeefne dolomiitplaat kiriku kooriosa remondi mälestuseks. Plaadi ülaosas on kolmnurkviilu paigutatud tiibadega inglipea, samasuguseid näeme ülanurkades. Kolmnurga kaateteid kaunistavad lopsakad voluudid. Enamikku plaadist täidab joonia sammastega raamistatud süvistatud tekst, milles mainitakse isikuid, tänu kellele remont teoks sai. Ehkki raies on teostatud küllaltki rohmakalt, on ta 17. saj. alguse kunstiteosena huvitav. Barokkstiilis puunikerduskunsti esindab kinnimüüritud põhjaportaali ehisraamistus, mis koosneb väga erineva kunstitasemega osistest
Hoone valmis 1847. aastal. Pärast 1876. aastal täiendati ehitust. Kesk- ja nurgarisaliitide vahelised ühekorruselised osad ehitati kahekorruseliseks, teisele korrusele ehitati ka neli rõdu. Igal rõdul on aken ja uks-aken. Hoone asub kõrgel maakivisoklil (võlvitud silindervõlvidega), kaetud lameda kelpkatusega. Fassaadi liigendavad kesk- ja nurgarisaliidid. Keskrisaliiti liigendavad joonia kapiteelidega pilastrid, viiluväljas on segmenkaalne aken, kolmnurkviilu elustab hammaskarniis. Nurgarisaliitide kolmnurkviiludel on sirgjooneline karniis, esimese korruse nurkade pind on antud rustikas. Risaliitide vahel asuvad teise korruse rõdud toetuvad metallkonsoolidel. Rõdudel on valatud metallrinnatis, mida on elustatud noodivõtmekujulise spiraaliga. Keskristaliidi ees on kõrge trepiga palkon, mille varikatus toetub neljale saledale sambale. Sammaste vahel on rinnatis.
. Ühiskondlikest hoonetest olid gooti ajastul esikohal raekojad, tsunfti-, gildi-, kohtu- ja ülikoolihooned, mille ruumid olid tavaliselt koondunud siseõue ümber, rikkalikult kaunistatud fassaad aga avanes hoone ees olevale väljakule. Käsitletava perioodi raekodadest on tähelepanuväärseim aastail 1351-1509 ehitatud Saint Quentini raekoda, mille peafassaadi alumine korrus on lahendatud kaaristuna, ülemist korrust aga kroonivad kolm azuursete kaunistustega kolmnurkviilu. Hilisgooti ka lõpul 15. ja 16. sajandil domineeris flamboyant´ stiil. Sakraalehituste plaan ja ülesehitus jäid endisteks, muutused ilmnesid eeskätt üksikasjades. Võlvidele uute roiete lisamisega moodustusid täht- ja võrkvõlvid, neid kaunistasid tihti suured allarippuvad päiskivid. Piilaritel puudusid kapiteelid, roided kasvasid välja turbadest. Ülespoole pürgiva teravkaare kõrval hakati kasutama ka lamedama profiiliga kaari 8roodkaar, korvkaar jne.),
annaabi.ee 
