teda jalaga kogemata lõi. Lõpuks jõudis sookoll sisaliku juurde ja püüdis ta kinni. Ta ei mäletanud enam miks tal sisalikku vaja oli ja toppis ta märssi ning viis koju. Ta tahtis hakata koos sisalikuga rabas elama. Ta ehitas sisalikule maja, aga ta ei teadnud, et sisalik ei saa rabas elada. Kivisisalik vajab elamiseks süüa, päikest ja kuiva maapinda. Sõprade ja roopilli mängu abiga sai sookoll siiski oma mälu tagasi ja muutus uuesti heaks kolliks. Sõbrad aitasid tal sisaliku oma koju raiesmikule viia ja sookoll elas õnnelikult edasi. Igal kevadel hakkas sookoll sisalikku vaatamas käima. Sisalik meeldis talle väga, sest ta oli ilus, sale ja sile.
suurune. Peremees võttis kuuse kutsika, kes keerutas, väänles ja kniunus ja pani ta verenda põrandale maha. Lad kõndis ettevaatlikult üle veranda, nuusutas uurivalt pilgutavat kääbust, kes esitas kangeslalikult urina, kaitstes ennast suure tervitaja eest- esimesest hetkest oli ta võtnud ta enda kaitse alla. See oli puhtatõuline loomalik impulss kaitsta nõrgemat. Siis kui korrapäratu kujuga kollane beebi kasvas saledaks kauniks kolliks, tema kaitsmine kasvas täielikuks jumaldamiseks. Ta oli Leedi elu ori. Ta lollitas teda halastamatult, ta käsutas õrna hiiglast häbiväärselt, teda kamina ette kõige soojemasse kohta lubama, külmalt võttis ta tema eest kõige mahlasema kondi tema lõugade vahelt ära ja kuuma ilmaga ta ammu enne tukuks jõeäärsete puude all. Ta tembud,narrimine,vahepealne väike kärsitu temperament, sündis Ladi mitte alandlikkusest aga rõõmsusest
takka painamas käima, nagu kivi rinnul, ühtlasi liikmeid ja konte nagu pihtidega pigistatakse. Niisugune rõhumine paneb pigistatava kangesti higistama, teeb keha märjaks. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda peksab valjult, nägu on sinine. Kolliga hirmutatakse lapsi pahategemise puhul, aga ka hoiatuseks, et nad paha ei teeks. Laste keeles tähendab koll igaühte, keda tuleb lapsel karta. Isegi täid saavad lapsele kolliks. Rahvasuust on teateid, et koll tuleb kurjaks, öö, pimeduse all ilmuvaks vaimuks arvata, kes nagu nahkhiir ennast päevaajal ei näita. Meile kõige tuttavam veevaim on näkk, kes Tartumaal aga näksi nime kannab ja veekogudes asub. Kes näki uputanud saab ka too ise näkiks. Rahvaluules on oletatud, et näkk on uppunud inimesest tekkinud. Kui mitu inimest kunagi vette uppunud, nii mitu näkki seal olemas. Näkile meeldivad 3
Henrik kirjeldab värvikalt ka eestlaste mehisust, surmapõlgust, ja vabadusejanu pikaajalises võitluses sissetungijatega. 12. Eestlaste eluolu ja usundi kirjeldus kroonikas. Eestlaste muistses usundis oli valitsevaks animism, mille aluseks on inimese jõuetus loodusjõudude ees ja oskamatus neist aru saada. Austati ka surnud esivanemate hingi- esivanemate kultus. Arvati, et elu kestab edasi ka pärast surma. Surnu hing, mida algselt nimetati kolliks, võis ringi liikuda ja halba teha. Neid püüti seetõttu lepitada ohvrite, toidu ja esemetega, mida arvati vaja minevat. Eestlaste muinasusundis oli tähtsal kohal ka maagia e. nõiakunst. Selle abil loodeti saada suuremat saaki, kaitsta end halva eest, ravida haigusi ja kahjustada vaenlasi. Vooliti kivist, puust või luust luumade kujusid, mille abil loodeti saada selle olevuse üle mõju. Loomade jõu saamiseks riputati kaela küüniseid (nt karu), hammastest tehtud ehteid.
Sookoll ja sisalik Illustreerinud Piret Selberg Sookoll, see muretu sell, teeb kõik endast oleneva, et soos elavate loomakeste ja linnukeste elu oleks õnnelik. Siis aga haarab sookolli 22 määratu suur igatsus, talle meenub kaunis kivisisalik, ja ta seab end teekonnaks valmis. Soost metsa sattudes muutub südamlik olend tigedaks kolliks, viha levib üha laiemale, koll muutub üha kurjemaks ning unustab ilu ja headuse. Et sookollist saaks jälle sõbralik mehike, tulevad appi sõbrad - rästik, konn, rabakana ja sookurg. Raamat annab põhjaliku ülevaata soos elavatest lindudest ja loomadest. Kurg-Kuruu Toonekurg- Ira Lember Laps visiitkaardiga Illustreerinud Kelli Kagovere Raamat sisaldab luuletusi ja jutte. Koosneb kolmest osast. Esimene
annaabi.ee 
