kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur. Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur ja tähina meil' vajub üle pää." Nõnda kirjeldab Talvik aastaaega, mille sõnatüvi moodustab ka tema perekonnanime talve. Tema sõnul ,,...lendavad (talvel) hobused..." ning ,,...õhud on kõik hõbedas..." Under võrdleb seevastu suve ja talve: ,,Sääl, kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid, / ... / laialt lasub lumi, lumi, külm ja hingetu / ..." Samas juhtub talvel nii, et ,,meelde tuleb kõik, mis hää: lilled, laulud, soojus, valgus." Talviku jaoks sümboliseerivad talve jõulud: ,,Nii südaööni sumpasime ringi / ... / Kuid leebe nukrus looritas me hingi, / sest võõraist aknaist ,,Püha öö" meil' kajas." Underi puhul tekibki tunne, nagu oleks ta suve-inimene. Kui ta talvel meenutas suve
Ta on mees, kes on eesti ajalukku jätnud küllaltki suure jälje. Tema luuletused on hästi arusaadavalt kirjutatud. Talvel. Õitsev suvipäikse puna kadund laste palgetelt. Tõuseb hale tuulenutt lagendikelt valgetelt. Vares mustatiivuline longus aiaväraval. Pirnipuu ja marjapõõsad kängus härmatise all. Sääl, kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid, end mu arad paljad jalad värskes kastes karastasid, laialt lasub lumi, lumi, külm ja hingetu Minu mässav suvisüda talvekuine, hääletu. Hõbetähti miljonid õhtutaeva tumesinas Kauges igatsusemaad! Muinasjutte tekib rinnas: "Ükskord oli, ükskord oli!" nende paljuütlev algus, meelde tuleb kõik, mis hää: lilled, laulud, soojus, .
Ta oli täiesti oma mõtete orjaks saanud. Need tulid ja läksid nii kiiresti, et ta ühtegi ei jõudnud tabada ning arutama hakata. Kuid kurvad need mõtted ei olnud, seda võidi tema kõrgel hoitud peast ja ker-getest liigutustest ara tunda. Jaanus sammus kiiresti edasi ega pannud tähelegi, kuidas kuivad raod tema jalge all ragisesid ja siin-seal mõni madalal rippuv oks ta nägu riivas. Mets harvenes, lõppes viimaks täiesti ja viljapõllud kollendasid rändaja silma ees, kes meelde tuletades seisatama jäi. Väljade vahel mustasid mõned viletsad hurtsikud. See oli küla. Jaanus seisis natuke aega mõttes. Siis pöördus ta- paremat kätt, kõndis metsa ja põldude piiril paarsada sammu edasi kuni sõiduteeni, mis lossist külasse viis. Seda teed mööda hakkas Jaanus küla poole minema. Küla oli peaaegu tühi. Mehed olid jahil aitamas, naised põllul. Esimese sauna ukse ees istusid kaks vanaeite ja maitsesid lõunaks jahukört!
annaabi.ee 
