arvas, et see on hügieeni päras. Durrellide pere läks maja otsima ja kreeklased hakkasid nendega rääkima, lõpuks tuli Spiro ja ajas kreeklased ära ja näitas neile kodu, kus oli pesu koht aga maja oli väike ja roosa maja. Esimeses majas oli Gerry õpetajaks George, kellega koos hakkas Gerry loodust uurima. Ühel päeval ütles Larry, et ta on palju "sõpru" külla kutsunud ja kindlasti peab suuremasse majja kolima ja siis kolitigi uute majja, mis oli tibukollast värvi. Kollases majas tutvus Gerry Theodoresega ja paljude loomadega ümber maja. Theodores oli uus Gerry õpetaja, ta oli Gerryle ka hea sõber, kes mõistis Gerryt nagu täiskasvanut inimest ja Gerry kohtus Theodoresega igal neljapäeval. Kollane maja lagunes liiga palju ja pere kolis uute majja, mis oli Lumivalge! Lumivalges majas sai Gerry ka uue loodusega tutvuda ja uusi avastusi teha
Elas kord üks armastajapaar. Nad olid koos väga õnnelikud ja eluga rahul. Nagu noorpaaridele ikka kombeks unistasid ka nemad lastest ja õnnelikust pereelust. Ühel päeval jäigi naine lapseootele, muidugi olid mõlemad vanemad sillas. Esimene laps on ikkagi eriline. Noorpaar elas väikeses kolkakülas, kus väga midagi ei toimunud, seega otsustati suurlinna elama minna, et leida parem töökoht ja leida lapsele paremad väljavaated. Mõne aja pärast kolitigi suurlinna, osteti sinna väike ja hubane korter, kus lapsel oleks hea elada. Lõpuks oli suurpäev käes. Poisslaps sündis täiesti terve ja tugevana, ainult üks asi oli imelik, nimelt ei nutnud laps sünnitusel nagu kombeks vaid vaatas ainult mõtliku näoga ringi. Tema silmadest võis lugeda nagu oleks ta kuskil võõras kohas. Esialgu ei pööratud sellele suurt tähelepanu. Poisiklutt kasvas ja kasvas, kuni oli käes esimeste sõnade aeg. Kui tavaliselt on lapse
laevaga Ameerikasse põgeneda, soovitati tal koolist lahkuda. Seda ta tegi ja asus vanematekoju Karjakülla. 29. detsembril 1878 aastal sureb Vilde tädi Mai Brunberg. Mai surma järel leidsid Vilded, et nad peaksid Tallinna kolima, kui nad tahavad Eduardit edasi koolitada ja ka tütart kooli panna, sest võõraste hoolde nad oma lapsi usaldada ei tahtnud, pealegi oleks koolitamine sel juhul väga kalliks läinud. 1880 aasta kevadel kolitigi Tallinna. Esialgu ei leidnud Vilded endale sobivat korterit ja neil tuli mõnda aega tädimees Jaan Brunbergi juures elada ent hiljem siiski üüriti võrdlemisi suur tuba. Jaan Brunbergi soovitusel läks Jüri Vilde raudteetehasesse tööle. Seal aga tuli tõsta raskeid masinaosi ja tema tervis ei pidanud vastu. Järgmisel aastal sai kirjaniku isa Vääna mõisa valitseja soovitusel valitsejakoha Keila Karjakülas, kuhu ta koos naisega elama asuski
veetis ta magades ussikoopas, sest oli liiga hilja, et minna tagasi oma hütti. Leemet tunneb end jätkuvalt tühjana ning kaotams on ta elu tahet, Pärtel on alustanud uut elu, ussisõnad ära unustanud, nime vahetanud ja nii see inimeste arv metsas ükshaaval väheneb. Sii jõuab kohale talv ja suureks sündmuseks mis ta meelt veidi tõstab on see, et ussikuningas on Leemetit ja ta pere kutsunud talveund magama koos nendega ning onu Vootele võttis aupaklikult kutse vastu ning kolitigi siis talvkes usside sügavasse koopasse. Salme oli ka enne koopase minekut depresioonis, sest kõik karud ning ka tema mõmmi olid ju kõik talveunes ning keegi ei käind teda võõrutamas. Kuid tagasi ussikoopase tulles seal oli Leemetil hämmastavalt hea olla, uni oli põhjalik ning magus, magus oli ka magusa kivi lakkumine mis su kõhu mitmeks nädalaks tätits mingi ime kombel. Leemet ja onu Vootele olid esimesed kes ärkasid unest, kõht ihkas päris toitu ning
annaabi.ee 
