ja automootori mürast üle. Siis on hea tunne, et nagu loodus asub valitsema ja linnakära kaob. Päeva möödudes jääb meelde ka koolis toimuvad hääled. Lapsed mängivad koridoris ja kiljuvad karjuvad rõõmust vahetundide ajal. Tunni ajal karjuvad õpetajad õpilase peale kui midagi maha jäi või kodune töö on tegemata. Laualt lendab tihti vihikuid, õpikuid, pinaleid, päevikuid ja pastakaid maha. Kõik see tekitab helisid, mõni valjemat mõni mitte. Sööklates kolistavad kokad nõudega. Muusika tunnis on küll hea olla kui lauldakse ja kõik laulavad õigel viisil. Keegi ei lähe rütmist välja, siis on hea kuulata ja ise kaasa laulda. Kodus pole ma tihti üksi ja seal käivad ka kogu aeg hääled. Keegi vaatab toas telekat või kuulab raadiot. Kui mina olen arvutis siis klaviatuuril klahvide klõbistamine. Kui ma õpin siis sahtlid käivad lahti-kinni ning ka raamatute lehitsemine teeb heli. Õel käivad vahel külalised siis mängivad ja räägivad teises
Näiteks kui minu vanavanemate vahel olid mured, mida nad ära ei lahendanud, võtsid need oma tulevastesse suhetesse kaasa minu ema ja isa. Kuna ka nemad pole nendele muredele lahendusi leidnud, võtsin omakorda selle korduva mustri oma suhetesse kaasa mina. Ja nii, nagu eelpool mainitud, ei pruugi mustris inimesed seda ise märgata, kuidas nad alateadlikult oma vanemate moodi käituvad ja korduvalt samas ämbris kolistavad. Tihti seavad vanemad oma lastele kõrgeid ootusi ja tingimusi, millele mitte vastates pole nad ema või isa arvates piisavad. Tihti ei märgata lapse tõelisi soove või tugevusi, vaid püütakse neis kunstlikult tekitada huvi vanematele sobivate tegevuste vastu. Nii võib juhtuda, et täiskasvanuks saades ollakse rahulolematu ning enda ja oma kaaslase suhtes liialt nõudlik. Ja kuna me jääme oma vanematele lasteks nende elupäevade lõpuni, ei pruugi lakata
palve. Selle abinõu poole pöörduski Vihalepp ühes oma õpilastega. Ta palus alandlikult ja härdalt, ta palus nagu inimene, kelle hing on ahastuses. Ühelt niisuguselt ahastuse-silmapilgult tabas teda härra Maurus, kes juba muidugi Vihalepa vagadusest kuulnud. Ja kui viimane oma saavutisi demonstreeris, lugedes ühest seitsmeni, ütles direktor: ,,Väga hea, väga ilus; aga kas jumalale peaks meeldima, et härra Mauruse poisid nõnda lauaklappidega kolistavad?" ,,Sellega peab pisut harjuma, härra Maurus," seletas Vihalepp, ,,ainult pisut, siis pole midagi." ,,Ma arvan ka, et vanajumal peab sellega pisut harjuma," oli ka direktor nõus, ja kuna kell kuulutas tunni lõppu, palus ta õpetajat minna ja jäi ise klassi. ,,Tark inemine, vaga inemine, hea inemine, aga aru peas ei ole, põrmugi ei ole," seletas härra Maurus, kui Vihalepp oli lahkunud. ,,Ta õpetas teid seni, kuni kaotas aru. See sünnib heade
annaabi.ee 
