tootmise vajadusteks. See võimaldas tõsta põllukultuuride saagikust ja loomade produktiivsust. Oluliselt pärssisid põllumajanduse arengut ja tootmisressursside efektiivsemat kasutamist N. Liidu agraarpoliitikaga kujundatud majandamistingimused. Kuni 1950. aastateni püsis taotlus arendada tööstust ja teisi majandusharusid põllumajanduse arvel. Põllumajandusest eemaldati tulu madalate varumishindade kaudu, mis ei katnud tootmiskulusid. Kahjumi kattis kolhoosiliikmete saamata jäänud töötasu. Ka hilisem hinnapoliitika oli kaootiline ja ebajärjekindel. N. Liidu majanduse arengu peamiseks piduriks oli käsumajanduseks väärastunud plaanimajandus. See viis tootmisresssursside väheefektiivsele kasutamisele ja ettevõtete juhtide algatusvõime langusele. Käsumajandusega seondus kõikvõimalike partei ja täitevvõimu ametnike õigus sekkuda ettevõtete tegevusse. Tagajärjeks oli tootmisvõimsuste ebapiisav kasutamine.
ostujõusööta jooksva tootmise vajadusteks. See võimaldas tõsta põllukultuuride saagikust ja loomade produktiivsust. Oluliselt pärssisid põllumajanduse arengut ja tootmisressursside efektiivsemat kasutamist N. Liidu agraarpoliitikaga kujundatud majandamistingimused. Kuni 1950. aastateni püsis taotlus arendada tööstust ja teisi majandusharusid põllumajanduse arvel. Põllumajandusest eemaldati tulu madalate varumishindade kaudu, mis ei katnud tootmiskulusid. Kahjumi kattis kolhoosiliikmete saamata jäänud töötasu. Ka hilisem hinnapoliitika oli kaootiline ja ebajärjekindel. N. Liidu majanduse arengu peamiseks piduriks oli käsumajanduseks väärastunud plaanimajandus. See viis tootmisresssursside väheefektiivsele kasutamisele ja ettevõtete juhtide algatusvõime langusele. Käsumajandusega seondus kõikvõimalike partei ja täitevvõimu ametnike õigus sekkuda ettevõtete tegevusse. Tagajärjeks oli tootmisvõimsuste ebapiisav kasutamine. Tabel 2
Raha saamiseks hakati müüma teravilja, sest vilja oli kergem saada kolhoosist kui talupoegadelt. Inimestele oma majapidamiste kaotus ei meeldinud, nii üritati vältida kolhoosi minekut. Keeldujatele pandi kõrgemad maksud, jõukamatele pandi nimeks kulakud ning nad küüditati. Küüditamine oli üks abinõu talupoegade vastupanu murdmiseks. Tegelikult ei olnud kolhooside tootlikus kõrgem, vaid oli madalam. Siiski võeti sealt ära rohkem vilja kui enne taludest. Alguses oli kolhoosiliikmete töötasu väga madal, kui üldse oli tasu. Et tagada tööjõud, kehtestati passireziim. Passis oli koht, kuhu löödi pitsat ja sissekirjutus. Sellega tegeles miilits. Miilitsal oli õigus ka tänaval passi kontrollida, või käia korterites kontrollimas. Tööle sai vaid passi ja sissekirjutusega, kuid passe kolhoosiliikmetele ei antud nii ei saanud nad minna linna elama. Tööpuudus NSVL-is kadus kõik said tööd, kuid see ei olnud alati kuigi efektiivne
kolhooside ühendamine, siis sageli pandi 3 kolhoosi kokku, aga neist tehti sovhoos. H jaoks sovhoositöötaja oli maatööline, NL oli töörahva liit. Sovhoos oli riiklik ettevõte, seetõttu tuli ka neid eelisarendada ning kolhoose tahaplaanile tõrjuda. Selline lähenemine ei olnud kindlasti mõistlik. Kolhoosi vorm, kui oli tubli esimees, korralik kollektiiv, võimaldas paindlikumalt majandada. See võimaldas ka oskusliku juhtimise korral kolhoosiliikmete paremat kaasamist protsessi. Hiljem tullakse otsapidi rohkem kolhooside juurde tagasi. „Lahing leiva pärast“- oluline oli Hruštšovi jaoks põllupinna laiendamine, selleks leiti see tee, et hakati uudismaid üles harima. Uudismaade kasutusele võtmine muudeti jõuliseks siseriiklikuks propagandaaktsiooniks, tõsteti jõuliselt esile, selle taha rakendati mitmed üleliidulised org-d. Komsomoli puhul oli elementaarne, et komsomol igal aastal suure osa oma liikmeid suunas
annaabi.ee 
