ja ennenägematult tõusmas. Samas, kaasaegse tehnoloogiaga taevas ja mägedes sooritatud mõõtmised näitavad ainult minimaalseid kõikumisi. Maapealsed jaamad, mis näitavad 0.6 kuni 0.8 kraadilist kasvu viimase saja aasta jooksul, paikneva harilikult keset linnade kasvavaid töötusrajoone. Katastroofi ei paista isegi parima optikaga. Paljud on kindlasti näinud erinevaid Hollywoodi B-kategooria filme kliima soojenemisega kaasnevatest koletutest üleujutustest ja hiiglaslikest jäämägedest, mis siis iga nurga peal passivad, et kellestki üle libiseda. Teise ümberlükkena võikski välja tuua fakti, et maailm pole kõikal ühesugune. Ida- ja Lääneartika võib ju kergelt soojeneda, kuid samal ajal on Artika keskosa külmemaks muutumas. Lisaks sellele on Gröönimaa ning Antartika jääkihtide paksus hetkel kasvamas ja Inda rannikul pole veepiiri tõusu täheldatud. Mõelda
südame söömise motiiv. Andrei Hvostov, on hakanud kirjutama Henriku kroonikaid tänapäevses vormis, andes vihje, milline või tegelikult maailm siis olla. Liivima noorem riimkroonika - Hoeneke, 1315-1348 (Jüriöö ülestõus), kroonika algab 1315. aasta näljahäda kirjeldamisega. Balthasar Russowi kroonika - esimene trükk 1577. Kroonikal oli kiire läbimüük, kuna Saksaaml oli see kaasaegsete sündmuste kirjeldamine. Kirjutas Ivan Julma koletutest tegudest. Balthasar Russow oli ise pärit Eesti soost, kes läbi abieluda oli jõudnud kõrgkihti. Juhuluule XVII sajandil. Barokk. Reiner Brockmann Brockmann - 1637 “Pulmalaul” - algab eesti kirjandus (kirjutatud aleksandriinis). Juhuluule - võib nimetada ka tähtpäevaluuleks. Vürstid ümbritsesid end hoovipoeetidega. kes kirjutasid igale olukorrale luuletuse.
või olid tema luuletused just pilkamiseks mõeldud. Kindel on aga see, et sõda on tema kirjanduslikku elukäiku väga tugevalt mõjutanud. Sõda jätab endast maha jälje nii linnasiluetti kui ka inimeste hinge. Linnasid ehitatakse uuesti üles, kuid armid hinges võivad inimesi kummitama jääda veel aastateks kui mitte terveks eluks. Sõjakoledustest kirjutada võib olla küll emotsionaalselt väga kurnav ent sellegipoolest usun ma, et koletutest asjadest on alati lihtsam kõnelda. Sõjajärgselt saab kirjutada kasvõi kõigest sellest, mida me oma silmadega näeme; hüljatud kodud, tühjad pilgud ning armastatud kultuurihooned, millest on järele jäänud ainult mälestused. Nõnda laulab Käsu Hans oma nutulaulu Tartu linnast, mis Põhjasõjas sisuliselt ära hävitati. Käsu Hans alustab luuletuses Tartu linna varasema jõukuse ning hea elu kirjeldamisega: "Ma olli väega kuuluss liin
annaabi.ee 
