Tahkekütuseid saab nendes põletada peenestatud kujul ehk tolmpõletusega. Väiksemad kamberkolded on Viessmanni katlad. Keevkihtkoldeid võib lugeda nii kihtkolleteks kui kamberkolleteks. Tegelikult on nad kahe koldetüübi vahepeal, nö nende sümbioos. Tolmp õl etus: Tolmpõletustehnoloogia on tänapäeval enamlevinumaks tahketel kütustel töötavates elektrijaamades. Tolmpõletuse aluseks on kütuse eelnev jahvatamine ning selle põletamine koldekambris. Tolmuvalmistamise süsteeme käsitletakse põhjalikult õppeaines "Kütusemajandus". Tolmkütuse põlemise stabiilsus tagatakse põleti konstruktsiooniga ja koldesisese aerodünaamikaga. Tolmpõletust kasutavate seadmete võimsus on määratud kolde mahuga, mis annab võimaluse kolde võimsuse kasvuga seda arendada kõrgusesse. Tolmküttekolded jagunevad tahke- ja vedelslakk ärastusega seadmeteks. Enamlevinuks on tahkeslaki ärastusega kolded. Vedelslakk ärastusega kollete korral
võivad sõltuvalt kütuse iseloomust kasutusel olla, näiteks jahvatavad ventilaatorid. Kütuse tolmpõletamise korral söödetakse kütusetolm spetsiaalsete kütusesööturite abil (nn vahepunkritega variandi korral) või transporditakse kütuseveskist primaarõhuga katla koldekambrisse, kus ta põleb kõrgel temperatuuril, temperatuur leegi südames võib ulatuda 1400 1450 ºC-ni. Kütusetolmu põletamine kõrgel temperatuuril tagab intensiivse soojus- vahetuse koldekambris. Kütuse tolmpõletamisega võivad kaasneda ka olulised probleemid, näiteks küttepindade intensiivne saastumine, lämmastikoksiidide intensiivne tekkimine katla koldekambris, tehnoloogilised raskused suitsugaaside puhastamisel ja kahjulike heitmete vähendamisel. 5.2.3.2 Keevkihttehnoloogiad Keevkihttehnoloogiad omandavad tahkete kütuste põletamisel iga aastaga üha suuremat levikut. Keevkihis on võimalik edukalt põletada väheväärtuslikke kütuseid, sh näiteks mäe-
hulka kuuluvad koldes paiknevad sirmküttepinnad ja pöördkambri seinu katvad ekraanid. kolmanda piirkonna iseloomulikuks tunnuseks on see, et nendes küttepindades toimub soojusülekanne peamiselt konvektsiooni teel, gaaside temperatuur konvektiivsesse gaasikäiku sisenemisel on 700 - 800 °C sealt väljumisel aga 100 150 ºC. Nende küttepindade hulka kuuluvad ülekuumendi teatud paketid, ökonomaiseri ja õhueesoojendi küttepinnad. Tänapäeva tehnika tase võimaldab koldekambris eraldada hästi suuri soojushulki aga see suur vabanenud soojushulk tuleb küttepindade kaudu vastuvõtta ja ära juhtida. Vee-aurusegu liikumine ja järelikult küttepinna metalli jahutus on erinevate töökeskkonna liikumisskeemide puhul organiseeritakse erinevalt. Loomuliku ringlusega kateldes vee ja aurusegu liigub vee-auruseguga täidetud samba ning sama kõrge veesamba rõhkude erinevusest tingitud liikumapaneva rõhu mõjul.
Selliste katelde iseloomulikuks jooneks on kütusekihi olemasolu, kuhu puhutakse põlemisõhku.29 Kiht - ehk restkoldega katlaid on olemas kolme liiki: ülemise põlemisega katlad, alumise põlemisega katlad ja pöördleegiga katlad. Nii hakkepuidukatel kui ka põhukatel on traditsioonilise koldega ülemise põlemisega katlad. Kütuse (hakkepuidu ja põhu) termiline lagunemine ja tekkivate gaasiliste ning tahkete põlemisproduktide põlemine toimub samas koldekambris. Eralduvast soojusest antakse suur osa kiirgusega edasi kolde seintele. Mõlemat katelt on keelatud kütta õli ja kergestisüttivate materjalidega, mis võivad põhjustada rikkeid katla töös.30 Hakkepuidukatel BIO 2,5 MW on tihedalt seotud arvutiprogrammiga, mis võimaldab juhtida kütuse süütamist ja katla tööd. Lisaks annab arvutiprogramm infot katla tööseisukorra kohta. Põhukatlal sarnased võimalused puuduvad ehk katla tööseisukorra jälgimine peab toimuma käsitsi.31
annaabi.ee 
