XIX sajandi alguseks oli matemaatika omandanud kindla koha kooli õppekavas. 1795. a ilmunud O.W. Masingu lugemise raamatus oli ilmunud ka 2 lk matemaatilist teksti (ühel lehel numbrite lugemine, teisel 1x1). Esimene eestikeelne matemaatikaõpik ilmus 1806. a. Selleks oli Peter Heinrich von Frey Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst. Selles raamatus on 7 peatükki: 1) numeratsioon, numbrite lugemine ja kirjutamine 2) 4 arropiddamisse viisi eelseletus 3) adition ehk kokkuarvamine 4) substraktion ehk mahaarvamine 5) multiplikation 6) diwision 7) proportionaalarropiddamine (võrdeline jaotamine). Kõiki nelja tehet õpetatakse raamatus tegema nii naturaalarvude kui ka harilike murdudega. Õpetatakse võrdeid lahendama ja ka mõõtühikuid 1 kasutama. Eessõnas ütleb raamatu autor: „Tuhatkord parem, kui isa ja ema
Võiks teha kummalise loetelu asjadest (kui me suudaksime neid kõiki eristada), mida töökus ühe leiva valmistamise protsessis soetas või ära kasutas enne, kui see leib meie lauale jõudis: raud, küttepuu, nahk, puukoor, ehituspuit, kivi, tellised, süsi, lubi, lina, värvained, vaik, tõrv, tammetõrud, köied ja kõik teised materjalid, mida kasutatakse laeval, mis on toonud kohale kõik vahendid,mida töömehed kasutavad ühe või teise töö tegemisel -- kõige selle kokkuarvamine oleks peaaegu võimatu või vähemalt läheks liiga pikale. 44. Kõigest eelnenust on selgunud, et kuigi asjad loomuseisundis on antud ühiseks kasutamiseks, asus igas inimeses endas (iseenda isandana ning oma isiku ja oma tegude või töö omanikuna) omandi suur allikas, ning suur osa sellest, mida inimene oma elujärje parandamiseks või hingetrööstiks rakendas, ajalmil leiutamine ja kunstid olid parandanud eluolu, oli täiesti tema enda oma ega kuulunud ühisena kõigile. 45
populatsiooni suurusest N. Intuitiivsed järeldused: a) väiksema populatsiooni juure püsib heterosügootsuse tasakaal madalamal tasemel; b) heterosügootsuse tasakaal püsib madalamal tasemel mutatsioonide aeglasemal tekkel. Populatsiooni suuruse ja effektiivse populatsiooni suuruse mõisted Nagu oli näha, on N üpris tähtis suurus, mistõttu evolutsiooniprotsesside õigeks mõistmiseks on vajalik tema märksa rangem määratlemine, kui seda võimaldab lihtsalt "peade kokkuarvamine". Madalaima taseme määratlus on tõepoolest peade kokkulugemine. See loendamine on muidugi valdavalt kahtlane tegevus. Äädikakärbeste hulka katsepuuris on muidugi võimalik hinnata enam-vähem … Korrektne on N siis, kui saab näidata, et järgmises generatsioonis on sama geeni kahekordse esinemise tõenäosus võrdne (1/2N)2. On selge, et geenitiigi mahu antud generatsiooni jaoks moodustavad vaid parajasti reproduktiivses eas olevad isendid
annaabi.ee 
