sajandil. Enne aastat 313, põgenevad paljud kristlased kõrbesse, et pääseda Rooma impeeriumis toimuva kestva tagakiusamise eest. Kõrbes saavad nad ennast usule pühendada. Pärast tagakiusamise lõppu, kui ristiusust saab riigiusund on paljud linnaelanikud kogenud juba kõrbe vabadust, ning munklus muutub üha levinumaks. Kõrb on proovilepaneku koht, et valmistuda lunastuseks. Eremiitidest ehk anahoreetidest areneb 4.sajandil edasi uus munkluse vorm. See on koinobiitlus. See tähendab munkade ühiselu koos reeglipärase palve ja töö tegemisega. Tuntuim ida kirikuisadest on Basileios Suur, kes annab sellisele ühiselule esimesena teadaolevalt põhjalikumad reegild. Hiljem, 6.sajandil võttis lääne munkluses Benedictus kasutusele Basileiose reeglite põhielemendid neid oma vajadusteks kohandatuna. Esimene munkluse vorm anahoreetlus on väga suure loobumisega elu vorm.
taganenutele ei saa olla tagasiteed kirikusse. Loomulikult läks seesugune karm osaduseeitus ligimestega vastuollu kristlike põhitõdedega. Donatiste kiusas Rooma riigivõim taga ning nende vastu esines oma kirjutistes ka kirikuisa Augustinus. Peamiselt Aafrika põhjaosas elanud donatiste aga ümber veenda ei suudetud ning see õpetus kadus alles islamiusuliste vallutuskäikudega mõned sajandid hiljem. 6. Munkluse areng kuni 5. sajandini. Kristluse kaks eluvormi. Eremiitlus. Anahoreetlus. Koinobiitlus. Kroonik Eusebius eristab kaht kristlikku eluvormi, mis on kirikule antud ja sellest lahutamatud. Esimene ja täiuslik on selline eluvorm, mille puhul hing on juba taevasse tõusnud ning maised sidemed maha jätnud. Tähtsad on vagadus, hea sõna ja hea tegu ja hinge puhtus. Niimoodi iseloomustab Eusebius munklust kõrvutades seda meile tuttavama eluvormiga, milles tuleb järgide sotsiaalse elu reegleid, kuid ometi saab ka nii säilitada vagadust ja issanda teenimist. Munkluse filosoofiat
mis suurendab konflikti suurkirikuga. Selle konfliktiga tegeldi Halkedoni kontsiilil 451. aastal. 5. saj algul hakkas olukord kontrolli alt väljuma – mungad olid fanaatilised, liialdasid askeesiga, lõhuti paganlikke templeid jne. Neile oli omane ka see, et oma arvamuse läbisurumist nõuti märatsedes ja jõuga. See muutus ka üha populaarsemaks. Anahoreetide arv oli tõusuteel. Tekib vajaduse uue organiseeritud vagadusliikumise järgi. Koinobiitlus. Koinonia – kui kloosterliku ühiselu vorm. Eksisteerib teistega veel sajandeid samal ajal. Rajajaks Pachomios (292-346), kes rajas esimese konobiitliku kloostri. Levis kiiresti üle kogu kristliku maailma. Pachomios sündis aga paganana, sõjaväelase taustaga. Puutus kristlastega sõjaväes kokku, nood jätsid hea mulje. Koinobiitlikus mudelis on nõuete osa veelgi enam arenenud. Klooster kui sõjaväelaager, palju füüsilise töö tegemist.
annaabi.ee 
