sajandil töötati välja oma variant teetseremooniast, mida nimetati 'cha-no-yu'. Sellest terminist tuleneb venekeelne sõna tee kohta 'tsai'. Lääneriike, kes huvitusid Kaug-Ida siidist ja vürtsidest , huvitas ka tee, kuid kuna maitsi oli teekond Hiinasse pikk ja ohtlik, ei toodud seda sisse kuigi palju. Enne 17. sajandit võis teed Euroopas kohata ainult õukondlaste või aristokraatide laual. Kõik muutus aga 1657 . aastal, kui Londonis Garraway kohvimajas pakuti inglastele esimest korda avalikult teed. Venemaale hakati teed Hiinast sisse tooma 17. sajandi lõpus. Selleks ajaks joodi teed juba pea igas lääneriigis. Alguses tehti seda kõikjal innukalt, varsti aga kaotas jook nii mõnelgi maal oma populaarsuse. Kuid venelased ja britid jäid vankumatuteks. Eestis hakati teelehti müüma 1695 Tallinna raeapteegis . 17. ja 18. sajandi keskpaigas oli tee väga populaarne ka Suurbritannia Ameerika kolooniates (tulevastes Ameerika Ühendriikides )
välja oma variant teetseremooniast, mida nimetati 'cha-no-yu'. Sellest terminist tuleneb venekeelne sõna tee kohta 'tsai'. Lääneriike, kes huvitusid Kaug-Ida siidist ja vürtsidest, huvitas ka tee, kuid kuna maitsi oli teekond Hiinasse pikk ja ohtlik, ei toodud seda sisse kuigi palju. Enne 17. sajandit võis teed Euroopas kohata ainult õukondlaste või aristokraatide laual. Kõik muutus aga 1657. aastal, kui Londonis 5 Garraway kohvimajas pakuti inglastele esimest korda avalikult teed. Venemaale hakati teed Hiinast sisse tooma 17. sajandi lõpus. Selleks ajaks joodi teed juba pea igas lääneriigis. Alguses tehti seda kõikjal innukalt, varsti aga kaotas jook nii mõnelgi maal oma populaarsuse. Kuid venelased ja britid jäid vankumatuteks. Eestis hakati teelehti müüma 1695 Tallinna raeapteegis. Teekotikesed 17. ja 18. sajandi keskpaigas oli tee väga populaarne ka Suurbritannia Ameerika kolooniates
sajandil töötati välja oma variant teetseremooniast, mida nimetati 'cha-no-yu'. Sellest terminist tuleneb venekeelne sõna tee kohta 'tsai'. Lääneriike, kes huvitusid Kaug-Ida siidist ja vürtsidest, huvitas ka tee, kuid kuna maitsi oli teekond Hiinasse pikk ja ohtlik, ei toodud seda sisse kuigi palju. Enne 17. sajandit võis teed Euroopas kohata ainult õukondlaste või aristokraatide laual. Kõik muutus aga 1657. aastal, kui Londonis Garraway kohvimajas pakuti inglastele esimest korda avalikult teed. Venemaale hakati teed Hiinast sisse tooma 17. sajandi lõpus. Selleks ajaks joodi teed juba pea igas lääneriigis. Alguses tehti seda kõikjal innukalt, varsti aga kaotas jook nii mõnelgi maal oma populaarsuse. Kuid venelased ja britid jäid vankumatuteks. Eestis hakati teelehti müüma 1695 Tallinna raeapteegis. 17. ja 18. sajandi keskpaigas oli tee väga populaarne ka Suurbritannia Ameerika kolooniates (tulevastes Ameerika Ühendriikides)
mida tol ajal tee kohta teati, muuhulgas töötas ta ka välja teejoomistseremoonia, mille järgi läks näiteks pärastlõunatee joomiseks vaja tervelt 24 eset. Lääneriike, kes huvitusid Kaug-Ida siidist ja vürtsidest, huvitas ka tee, kuid kuna maitsi oli teekond Hiinasse pikk ja ohtlik, ei toodud seda sisse kuigi palju. Enne 17. sajandit võis teed Euroopas kohata ainult õukondlaste või aristokraatide laual. Kõik muutus aga 1657. aastal, kui Londonis Garraway kohvimajas pakuti inglastele esimest korda avalikult teed. Eestis hakati teelehti müüma 1695 Tallinna raeapteegis. Teekotikesed . Teesordid Erinevad teesordid (roheline tee, must tee, oolong) pärinevad ühe ja sama liigi taimest - teepõõsast (Camellia sinensis), sortide põhierinevused tulenevad aga kasvukoha kliimast, pinnasest jne., tee töötlemise ja valmistamise meetoditest. Just teelehtede töötlemise põhjal
annaabi.ee 
