1830.-1832. õppis nn. Halli kloostri gümnaasiumis ja lõpetas selle seitsmeteistkümne aasta vanusena. See kool kujutas endast alates 16. sajandust Preisi riigi õpetlaste ja ametnike eliidi kasvulava. 1832.-1834. õppis ta õigusteadust Göttingenis ja hiljem ka Berliinis kahes toona juhtivas Põhja-Saksamaa ülikoolis. Õigusteaduses ta silma ei paistnud, kuna see teda eriti ei huvitanud. 1835. aastal sai Otto von Bismarcksit kaasistuja Kuninglikus Linnakohtus, seejärel Berliini kohtupalatis. Neil päevil on ta kirjutanud oma sõpradele, et valitsemine ei saa teda iial õnnelikuks teha ning et tal ei ole mingit tulevikuväljavaadet. 1836. aastal määrati ta valitsuse konsultandiks maavalitsuse presiidiumi juurde Aachenis, aasta hiljem aga Potsdami valitsuspresiidiumi referendiks. 1838. aastal läbis ta kohustusliku üheaastasesõjaväeteenistuse kaardiväejäägrite juures, Greifswaldis. Samal ajal külastas ta kursuseid 1815
Advokaat isik, kes annab juriidilist nõu ja abi ning esindab huviosalist kohtuis ja ametiasutustes. Enne 1889 a justiitsreforme nimetasid asvokaate ametisse Liivimaa Õuekohus ja Eestimaa Ülemmaakohus. Adokaatide ülesandeks oli eraisikutelt saadud või kohtu määratud juriidiliste asjade ajamine ning asjaosaliste huvide kaitsmine kohtus tsiviil- ja kriminaalprotsessi õigustes ettenähtud juhtudel. Eesti alal tegutsenud advokaadid olid 1918 a-ni registreeritud Peterburi Kohtupalatis ja allusid sealsele vandeadvokaatide nõukogule. Notar ametiisikud, kes vormistavad ja kinnitavad õigusdokumente, tõestavad dokumentide ja nende ärakirjade ehtsust jm. Ülesanded: igasuguste aktide koostamine asjast huvitatud isikute palvel; aktiraamatu sissekannetest väljakirjutuste ja ärakirjade andmine; igasuguste avalduste tõestamine; protestide toimetamine; volituste tõestamine; avaldiste kuulutamine ühelt isikult teisele; dokumentide hoiulevõtt eraisikute
«Niisiis, kui selline naine paneks Jacques Clementi või Ravaillaci pussi mõne fanaatiku kätte, võib päästa Prantsusmaa.» «Jah, kuid ta oleks kaassüüdlane mõrvas.» «Kas on kunagi tuntud Ravaillaci või Jacques Clement'i kaassüüdlasi?» «Ei, sest nad seisid võib-olla liiga- kõrgel selleks, e neid oleks julgetud sealt otsida; igaühe pärast juba panda kohtupalatit põlema, Monseigneur!» «Teie arvates ei olnud siis tulekahju kohtupalatis juhuslik?» küsis Richelieu sellise häälega, nagu ta olek esitanud täiesti tähtsusetu küsimuse. «Mina ei arva midagi, Monseigneur, » vastas mileed «ma esitan vaid fakti, see on kõik. Ma ütlen ainult: kui ma oleksin preili de Montpensier või kuninganna Maria di Medici, siis võtaksin ma tarvitusele vähem ettevaatusabinõusid, kui ma neid tarvitusele võtan lihtsa lady Clarickina.» «See on õige,» ütles Richelieu, «ja mida te siis sooviksite?» 464
annaabi.ee 
