Keskaegsele linnale andis tema staatuse linnaõigus. Selles määratleti linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus, kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust: Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele ,nagu näiteks Tallinn ja Tartu, kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Näiteks võis Tallinn kohtuasjus apelleerida otse emalinn Lübeckile, samas kui Narva ja Rakvere viimaseks apellatsiooniinstantsiks oli Tallinn. Samuti võitlesid Riia, Tallinn ja Tartu endale õiguse osaleda Liivimaa maapäevadel, teised linnad osalesid seal üksikutel kordadel ning alates 15. sajandi lõpust esindasid linnu vaid kolm Liivimaa suuremat linna. (1 slaid veel linnaõiguste saamise ajast) Hansa Liit: Kuna töö oli vaja teha Eesti keskaja majandusest ja linnadest siis parim osa
arvulises vähemuses olnud Rootsi väed Vene vägede üle hiilgava võidu. Siiski võitis Põhjasõja Venemaa ning Narva nagu kogu Eesti läks Venemaa koosseisu. Next.svg Pikemalt artiklis Põhjasõda Narva kosk ja Kreenholmi Manufaktuur 1866. aastal Narva kuulus 1710. aastast Venemaa tsaaririigi võimu alla ja pärast Eestimaa liitmist Venemaa Keisririigiga kuulus Narva koos Narva maakonnaga Peterburi kubermangu, kuid säilitas oma kohaliku omavalitsuse, rae ja allus kohtuasjus Eestimaa Ülemmaakohtule. 1797. aastal anti Narva maakonna alad Eestimaa kubermangu koosseisu ja liideti Viru kreisiga, kuid Narva linn jäi Peterburi kubermangu Jamburgi maakonna koosseisu. 1917. toimunud Narva linnavolikogu valimiste järel sai Narva linnapeaks Ants Dauman, kelle juhtimisel viidi linnas läbi rahvahääletus Narva ja Ivangorodi liitumiseks Eestimaaga, eraldi Narva maakonnana. 21. detsembril 1917 tunnistas seda otsust (Narva ja Jaanilinna eraldumist
Keskaegsele linnale andis tema staatuse linnaõigus. Selles määratleti linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust: Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Näiteks võis Tallinn kohtuasjus apelleerida otse emalinn Lübeckile, samas kui Narva ja Rakvere apellatsiooniinstantsiks oli Tallinn. Samuti võitlesid Riia, Tallinn ja Tartu endale õiguse osaleda Liivimaa maapäevadel, ent teised linnad mitte. Linnaõiguse annetas enamasti maaisand, ent mõnikord ka suurvasall. Eestis viimase loodud linnadest asja ei saanud, kuid näiteks Lätis rajas von der Roppi aadlisuguvõsa Straupe (Raupa, Roop) linna, mis kuulus isegi Hansa Liitu.
kuningatel, kardinalidel, legaatidel, piiskoppidel, ordumeistritel, suurte kloostrite abtidel; ilmalikest vürstidel, notaritel, institutsioonidest ordul, toomkapiitlil, maksuvabadel kloostritel. Saksa tavaõigus - shvaabi peegel 1274-75 - ütles aga, et igaüks võib oma asjas pitserit kasutada, seevastu võõras asjas ainult paavst, keiser, kuningad, vürstid, kõik kloostrid ja konvendid, linnad (kui neil on maahärra kinnitatud pitsat ja ainult oma kodanike asjus), kohtunikud kohtuasjus. Võõras asjas kasutati pitserit: a) kaaspitseerimine (tavaliselt juuresolevate tunnistajate omad, aga neile pole ürik õiguslikult siduv) b) Üriku valmistab isik, kellel polegi pitsatit, laseb selle kinnitada selle poolt, kellel on. c) Üriku valmistab tellijale autentse pitsati omanik (piiskopi ametnik, linnakirjutaja). Kaaspitseerimine võõras asjas on säilinud tänapäevani - allkiri + asutuse pitser. Väline vorm ja tehnika.
punasest savist, munavalgest, oliiviõlist ja äädikast, ühtlasi tuleb teil oma jooki edasi juua ja meie vastutame teie majesteedi tervise eest.» Põlev küünal ei ahvatle ainult ühte sääske. Nähes kuningat nii heldes tujus ja pidades silmapilku soodsaks, ligines meister Olivier talle omakorda: «Teie kõrgus ...» «Mis siis veel?» küsis Louis XI. 437 «Kas majesteet teab, et meister Simon Radin on su nud?» «Mis siis?» «Ta oli kuninglik nõunik maiksuameti kohtuasjus.» «Ja mis sellest?» «Kuninglik kõrgus, tema kohta on vaba.» Nende sõnade juures ilmus meister Olivier' ülbesse näkku alandlikkus. Õieti on ainult need kaks ilmet õukondlase näole omased. Kuningas vaatas talle teraselt otsa ja lausus kuivalt: «Ma mõistan.» Siis jätkas ta: «Meister Olivier, marssal de Boucicaut * ütles alati: «Kalu tuleb püüda merest, heldust oodata kuningalt.» Nähtavasti olete samal arvamisel kui härra Boucicaut. Nüüd aga kuulake
annaabi.ee 
