tabasin ennast küll unistamas vaid ühest asjast - oleks vaid eesti rahva minevik olnud vähem kannatusterohke. Ma lugesin, kuidas piiskop Albert asutas 1201. aastal Riia linna, millest sai peamine tugipunkt Baltimaade vägivaldsel ristiusustamisel. Elasin kaasa, et see linn oleks jäänud asutamata! Ma lugesin Madisepäeva lahingust, Saarema langemisest 1227. aasta jaanuaris ning kurvastasin veelgi rohkem, ise mõeldes, miks just nii? Ma lugesin Jüriöö ülestõusust ja kohkusin tõsiselt kui reeturlikult tapeti neli eestlaste juhti Paides. Mingi aeg ma juba leppisin Eesti lõputuna näiva okupatsiooniga. 17.sajandil näis Altmargi vaherahuga isegi midagi rõõmustavat juhtuvat - Eesti läks natukenegi leebema Rootsi võimu alla. Mul on raske kirjeldada oma tollast hingeängistust, kui pärast Põhjasõda olid Eesti alad läinud juba Venemaa alla, lakkamatuid sõjaaastaid ja meie esivanemate lakkamatuid kannatusi. Miks ei oleks võinud minna teisiti?
vean kindlasti ta endaga kaasa. 43) „Fujile mineku eelõhtul olime usinalt sisseoste teinud ja hankinud varustuseks vajalikku kraami ning kuulanud tähelepanelikult ka Liisu ja Marxi nõuandeid ja näpunäiteid...“ – Ka mina kuulaks ennem nii suurt retke alustades teiste näpunäiteid ja nõuandeid ning pakiksin ka kogu varustuse kokku koos nende kui „profesionaalide“ abiga. 44) „Kui meile näidati selle kalli raha eest lunastatud magamiskohti, siis kohkusin ma sõna otseses mõttes ära – nimelt pidime magama kahekordsetel pikkadel lavatsitel nagu silgud üksteise kõrval nii, et ühe inimese pea ja teise inimese jalad on kohakuti!“ – Palju raha ei taga alati kindluse. Vahest peab ka ööbima alla igasuguste arvastuste. Vahel mitte. Lisaks veel on raha väärtuse hindamine igal pool ja igal inimesel täiesti erinev. 45) „Astusime üle Goraikōkani läve musta
aeg. Me kõndisime üle suure saali, mööda pikka koridori, trepist üles, mööda klaasist tunnelit, liftiga üles ja mööda koridori ühe ukse juurde. "Nii! Siin ootab teid töövezzztlus! Ma zoovin teile edthu!" ja see mees läks ära. Ma lugesin ukse peal olevalt sildilt "Evelissa moemaja direktor". "Siin on mu saatuse uks!" mõtlesin endamisi ja tõmbasin hinge. Ma koputasin küllaltki tugevasti uksele. "Ja, jah! Ma pole kurt! Palun, võite sisse tulla," ütles range hääl ja ma kohkusin, aga siiski astusin julgelt sisse. "Tere! Minu nimi on Jasmiin Kiibet. Ma tulin siia töövestlusele," ütlesin väga viisakalt ja julgelt. "Hmm! Mulle paistab, et see julgus koputas uksele, mitte sina! Aga noh! Palun võtke istet!" ütles see naine väga kavalalt, aga üldse mitte kurjalt. Ma istusin sinna, kuhu see naine osutas. "Nii...! Minu nimi on Evelissa Meidsoon. Eks siis läheme ametliku peale. Mulle hakkas kohe silma su moekas riietus
milles see probleem seisneb. Kirjapandu vorm ja toon olid kahjuks sellised, et nad äratasid minus jälle endised kahtlused: argumentatsioon oli väga ebateaduslik ja kohati hirmus lihtsustatud. Minus tekkis taas endine häälestatus. See kestis nädalaid ja isegi kuid. Küsimuse asetus näis mulle niivõrd koledana, juutlusele esitatavad süüdistused niivõrd teravatena, et ärapiinatuna kartusest teha ülekohut, kohkusin ma taas järelduste tegemise ees ja lõin kõhklema. Üht olin saavutanud. Nüüd ei võinud ma enam kahelda selles, asi pole üldse sakslastes, kes omavad ainult teist usku, vaid iseseisvast rahvast. Sest ajast, kui ma hakkasin selle küsimusega tegelema ja hakkasin juute teraselt jälgima, nägin ma Viini täiesti uues valguses. Kuhu ma ka ei läinud, kohtasin ma juute. Ja mida rohkem ma neid jälgisin, seda reljeef-semalt eraldusid nad minu silmis kõikidest ülejäänud inimestest
Kes lapseeast saadik pole hakanud õieti talitama, ei tee seda iialgi, kui kedagi pole, kes teda toetaks ja aitaks. Ikka ta jääb alla. Mõtlesin natuke aegaja ütlesin endamisi: Pea! Oleta, et tegid õieti ja andsid Jimi ara, -- kas sul siis oleks parem tunne? Ma ütlesin ei; ikkagi oleks paha tunne, just niisama paha kui nüüd. Noh, mis kasu siis on sellest, kui inimene õpib õieti talitama, kui õietitegemine on raske ja pahategemine ei ole, aga tasu on ikka ühesugune? Kohkusin. Selle peale ei osanud ma vastata. Seepärast otsustasin, et ei hakka enam selle kallal aru pidama, vaid teen edaspidi ikka seda, mis parajasti kõige mugavam. Läksin telki; Jimi polnud seal. Vaatasin igale poole; teda poinud kuskil. Ma ütlesin: «Jim!» «Siin ma olen, Huck. On nad kadunud? ära valjusti räägi.» Ta oli jões, tüüriaeru all, ainult nina paistis välja. Ütlesin talle, et mehed olid läinud, siis ta tuli veest välja ja ütles: 303
annaabi.ee 
