Tema teemaks oli ka ebaõiglus vaieste ja rikaste vahel . ,,Oma härdate palvete jumalat neame.... ,, Kolmandas salmis ,, Me kuningat, rikaste kuningat neame" - Luuletaja lemmiksümbol on meri, lained, torm. Oma varasemas loomingus.Selle peamised motiivid on luhtunud noorusarmastuse, üksinduse ning pettumine kaasaja elus ja ühiskonnas. Veel üheks tunnuseks on positiivsus ja idealiseerimine minevikus: veeresid lained, veeresid ja kohisesid, päikene puistas , roosihelkide virvendust veele, valjult kisades lendu, tõusid kohkunud kajakad, trampisid hobused, klirisesid kilbid ja kaugele kajas kui võiduhüüd! Thalatta! Thalatta!
hukkunud eludest üdiseb rabu... Siiski! Kohiseb viljavihke; kärbitud tiibu kohendab abu. Emihõimude sammude raskus ergutab ikka veel tallaalust; põliseks siia mulda see laskus, kõmisev taplusest, teost ja valust. Luuletus räägib kodumaast. Sellest kui palju inimesi on selle maapinda tallanud ning iseseisvuse saavutamise raskusest. Tuul Lai ja avar aknatäis selgelt kastesinist tuult, kuldseid lõhnu kuslapuult aknatäis ja uksetäis. Alles une mustad jõed Kohisesid öises loas, nüüd ent hommikutuul mu toas, ja me oleme kui õed. Akna-, ukse-, majatäis, õuetäis ja põuetäis. Luuletus räägib tuulest ja lõhnadest, mida see edasi kannab. Tähed Palju tähti akna taga- ma ei maga, ma ei maga. Kui veel hoidsin nukku süles, naersin teie poole üles. Vaatlesin teid ammu enne kõike õnnetust ja õnne. Vaatlen nüüdki imest ilma imetelles teile silma. Äratate härduskihku nagu nutaks keegi pihku.
Äkitsi lõoi nagu noaga Riinu peast mõte ja hirm läbi, ta kuulis enne kuke laulu kuidas keegi inimese jalg redelilt alla tuli, varsti pärast seda heitis keegi voodisse pikali. Riinu arvas et eks tondid teavad, pani silmad kinni ja läks magama. Aegamööda jäi Miina ka magama, aga ta teadis et eideke sängis valmis. Tammiste tuuleveskist tükk maad mööda viis tänav paksust metsas läbi alla Saardaru külasse. Siin tõusis maa natukene kõrgemale ülesse, ojalained kohisesid ja teekäijad sealtkaudu silla pealt metsa tõttasid. Oli kaunis kena koheke see Mäeotsa talu, rõõmsa ja rahuliku rahvaga, kes seal elanud olid. Enne kui Kaarna Peep paiga omale ostis ja sinna veski tegi. Nüüdsest oli jäänud uhketest hoonetest vaid mustad suitsenud varemed. Koht oli koledaks tehtud, nii et sinna minekuks ei olnud enam põhjust. Seal külas pidi olema ka rahaauk, aga keegi ei ole julgenud seda veel kaevama hakata. Kiviveski tondid ei teinud nalja, need kes kätte neile
õigus," kuna ta südames tundis äkki seletamatut raskust, mis sünnitas kogu kehas imeliku kuumuse. Öösigi tundis ta seda oma silmalaugudes, kui ta sonis: ,,Tigapuul oli õigus, Tigapuul õigus." Tema ise polnud kunagi tähele pannud, et Tigapuul oleks milleski õigus olnud, aga nüüd kinnitas seda Ramilda. On siis temal õigusest sama arusaamine nagu Tigapuul? Samal silmapilgul nägi ta end kuski surnuaia nurga ääres videvikul, kus kohisesid tumedad kuused, ja keegi teine seisis tema ees, kes jooksis ära. Aga tema jäi paigale, sest talle tundus, nagu oleksid tema jalad köidetud selle teise omadega. Ka täna jooksis keegi teine ära, ikka jookseb keegi ära, keegi teine, ainult tema jääb, tema üksi. Nõnda sonis Indrek leiba lõigates, kui proua Malmberg sisse astus ja ütles: ,,Miks te täna nii hulluste leiba lõikate?" ,,Nuga on vist nüri," arvas Indrek. ,,Tehke nuga teravaks, muidu purustate rohkem kui lõikate."
annaabi.ee 
