Eriarvamused valitsevad inimeste vahel aga küsimuses, millist elu nimelt õnnelikuks pidada. Aristoteles osutabki, et inimene püüdleb erinevate hüvede omandamise poole, mida võib jagada kolmeks: 1. Välised hüved nagu söök, jook ja rikkus jms 2. Kehalised hüved nagu näiteks tervis 3. Hingelised hüved. Aristoteles on nõus, et inimene vajab õnnelikkuseks neid kõiki, kuid otsustava tähtsusega on siiski just hingelised hüved.Õnn on elu kooskõlas voorustega. Voorused ongi nendeks kohasteks vormideks, milliseks tuleks inimesel oma loomupärased püüdlused kujundada, et oma elusihti saavutada. Järelikult tuleb õnnelikkuse saavutamiseks kujundada ennast vooruslikuks inimeseks. Platoniga võrreldes torkab silma see erinevus, et Aristoteles ei tunnista individuaalse hinge surematust. Järelikult on üksikisiku õnnelikus saavutatav ainult siinpoolses elus. Õnnelikkust käsitletakse aga teiselt poolt just elu kui terviku karakteristikana
Ülemaailmne arvutivõrk on kaasa aidanud kultuurialaste veebirakenduste üha suuremale levikule. Pea iga kultuuriasutus või -algatus tahab tänapäeval olla ülemaailmses võrgus, et oma sisu reklaamida, levitada informatsiooni ja teavitada oma tegevusest Interneti kaudu. Kultuuriinformatsiooni edasiandmisel tuleb tagada kvaliteet. Samas on kvaliteet väga lai, üldine ja subjektiivne mõiste. Seetõttu on kvaliteediraamistiku eesmärk lahutada kvaliteet paljudeks kultuuriveebile kohasteks kriteeriumideks. Kuna selles valdkonnas saab vastavat raamistikku välja töötada üksnes rahvusvahelisel tasandil, on otstarbekas tegevusse kaasata eri rahvuskultuuride esindajad. Raamistik on arenev koetis, mida tuleb aegamööda laiendada ja täiustada käsikäes kogemuste ja juhtumiuuringutega, kujutades endast Euroopa tasandil tehtava koostöö tulemust. MINERVA (Ministerial NetwoRk for Valorising Activities in digitations) projekt on sobiv keskkond sellise raamistiku väljatöötamiseks
arvestades, et J. Mletsko asjasse puutuvas osas maakohtu määrust ei vaidlustanud, saab lugeda ta kõnealuse otsustusega nõustunuks. 2 14. KrMS § 274 lg 1 sõnastusest järeldub, et kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne selle abinõu kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. Kohasteks meetmeteks on senises kohtupraktikas loetud kriminaalmenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel ja võimalust mõista süüdistatavale kergem karistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 18). 1. mail 2015 jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse järgi saab uue abinõuna kõne alla tulla ka ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamine. 15
annaabi.ee 
