sellise nime sai, nagu ta sai. 2. sünkroonilised meetodid 7) Uuritakse, mis kohanimistus on tüüpiline, mitte erandlik: nimekooslused, tüpoloogia, mallid, analoogia osa nimemoodustuses, nimede struktuuri, tuletusliiteid ja nende leviala, nimesotsioloogiat, tehakse nimestatistikat. Sünkroonilisest uurimisest on kasu nimede etümoloogia selgitamisel, sest ühe nime seletamisel on abi teiste samasse süsteemi kuuluvad nimede analüüsist. 8) Kohanimedel on kaalukas osa keeleajalooliste nähtuste uurimises, sest sageli tulevad vanimate kirjalike mälestistena arvesse vaid ajaloolistes ürikutes kirjapandud kohanimed ning ulatuslikumaid tekstikatkeid on vaid kolmest-neljast viimasest sajandist. Samas tuleks neisse allikatesse suhtuda kriitiliselt, sest need arvestavad oma ajastu konteksti, nimede panijad olid muulased, kirjapanemise eesmärk polnud kirja
Õigem on rääkida nulgadest-eristab setu piirkondi. Saarde asub Kilingi- Nõmme juures. Tallinna kihelkonda pole ka olemas. Sageli on looduslike piiridega. 5 loeng- nimeteadus ehk onomastika Nimeteadus- vaadeldatakse tihti küll omaette teadusvaldkonnana keeleteaduse all, kuid siiski on tal tihedad kokkupuuted geograafia, eelkõige kultuurigeograafiaga. Nimelt tegeleb kultuurigeograafia kohanimedega ehk toponüümidega, isikunimedega tegeletakse vähem. Lisaks isiku- ja kohanimedel on nimed ka nt koduloomadel, taevakehadel, laevadel vääriskividel, loodusnähtustel jm. Eestis on nimeteadus suhteliselt hästi arenenud, kuid ainult toponüümidele spetsialiseerunud uurijaid on vähe. Tuntumad uurijad on Peeter Päll- maailma kohanimed, Marja Kallasmaa- Saaremaa ja Hiiumaa kohanimed, Evar Saar- Lõuna-Eesti kohanimed. Institutsioonidest tegeleb sellega eesti keele instituut tallinnas. Geograafidest on tegelenud sellega Varep, Kurs, Tiik ja Paatsi.
kiri säilib paremini kui kõne. Tähtsam on see, kuidas nimi kirjas on, kui et kuidas seda suuliselt öeldakse. Kui nimi on tähis, kas tal on keelega mingi seos? Kas ta kuulub mingisse keelde? Nime keeelsus tuleb enda jaoks läbi mõelda. Nime keelsust tehakse kindlaks: kõige lihtsam on apellatiivne päritolu (sisaldavad mingeid tähti vms) kas ta vastab foneetilistele struktuuridele (eesti keeles muganenud nimed teistest keeltest), iseloomulikud tunnused (eesti kohanimedel kindlad lõpud). Ebakindlaks teeb nime etümoloogia, see ei ole adekvaatne kriteerium, aga on üks võimalus. Võime sattuda segadusse, sest Eesti nimed on paljud laenatud ja mugandatud. Võimalik läheneda keelsusele ka sel alusel, et nime foneetiline struktuur pole selgelt eestilik, kui tegu on eestlase nimega või kohanimega, saab teda lugeda omakeelseks nimeks, nimekandja järgi vastavalt. Keelsuse määraltemise aluseks on leksikograafiline traditsioon. Eesti kohanimed ajaloo kontekstis
annaabi.ee 
