kutsub Jumalat pahatahtlikuks või petturiks, kuid hiljem jälle ülistab teda. Kuid ikkagi jätab ta selgitamatta mis või kes on tema jaoks Jumal. Vaid mainib, et Juma on see kõikvõimas ja kes on andnud meile võime arvamust muuta. Tema lähenemine asjadele on väga selguslik ja arusaadav, samas ka keeruline ja ka mitmekülgne. Tsiteerin: Kui ma kujutlen kolmnurka siis ühtlasi kaen oma vaimukirjaga neid kolme joont justkui kohalolevaina, ja seda ma nimetangi kujutlemiseks. Kui aga tahaksin mõtelda tuhatnurgast, siis mõistan seda ju niisamuti figuurina, mis koosneb tuhandest küljest, just nagu ma kolmnurkalgi mõistan figuurina, aga ma ei kujutle neid tuhandet külge. See lause pani mind tõsiselt mõtisklema. Et ka mõtisklustel on seatud omad piirid.
tahta, aistida, mõista jne oleks vaimu osa, sest üks ja sama vaim on see, mis tahab, mis aistib, mis mõistab. Descartes väidab tõe teadmine kuulub üksnes vaimu juurde, mitte aga keha ja vaimu kombinatsiooni juurde. 3. 1) Argumendid meelelise tunnetuse poolt · Descartes ei mõista komnurka kui üksnes kolme joonega haaratud figuuri, vaid ta ühtlasi kaeb oma vaimusilmaga neid kolme joont justkui kohalolevaina, ja seda nimetab ta kujutlemiseks. · Kui kujutlusvõime puuduks, oleks inimene kahtlemata seesama, kes ta praegu on, sest kujutlusvõime sõltub mingist muust asjast, kui mina. Kui eksisteerib mingi keha, millega vaim oleks ühendatud nii, et ta võiks enda omal suval tema poole suunata just kui jälgmiseks, siis on võimalik, et ma just sellesama kaudu kujutlen kehalisi asju. · Kõiki apetiite ja afekte tunneme kehas ja keha jaoks
inimesed on ikkagi oma keha ja meeltega nii seotud, et ilma olla ei saa. Kuues meditatsioon Kas materiaalsed asjad eksisteerivad? Descartes teab, et nad võivad eksisteerida, kui on puhta matemaatika objektiks, sest tajub neid selgelt ja täpselt. Aga, et seda kindlaks teha, uuris ta kujutlemise ja puhta mõistmise vahet. Näiteks kujutleme kolmnurka, me ei mõista seda üksnes kolme joonega haaratud figuurina, vaid näeme vaimusilmaga neid jooni justkui kohalolevaina ning seda nimetataksegi kujutlemiseks. Kui aga mõtleme tuhatnurgast, siis mõistame seda kui figuuri, mis koosneb tuhandest küljest, aga me ei suuda seda ette kujutada. Siit järeldubki, et kujutlemiseks on vaja mingit erilist vaimupingutust ja see näitab selget erinevust kujutlemise ja puhta mõistmise vahel. Descartes märkas, et aistitud ideed olid palju elavamad ja väljendusrikkamad, kui need, mida ta teadlikult ja kaalutletult mõtles
tähelepanelikumalt vaadelda, siis selgub, et ta pole midagi muud kui mingi tunnetusvõime rakendamine kehale, mis on selles võimes seesmiselt kohal ja seetõttu eksisteerib. Et seda täiesti selgeks teha, uurin kõigepealt kujutlemise ja puhta mõistmise [intellectio] vahet. Näiteks kui ma kujutlen kolmnurka, ei mõista ma seda kindlasti üksnes kolme joonega haaratud figuurina, vaid ma ühtlasi kaen [intueor) oma vaimusilmaga [acies mentis] neid kolme joont justkui kohalolevaina, ja seda ma nimetangi kujutlemiseks. Kui aga tahaksin mõtelda tuhatnurgast, siis mõistan seda ju niisamuti figuurina, mis koosneb tuhandest küljest, just nagu ma kolmnurkagi mõis- tan figuurina, mis koosneb kolmest küljest., aga ma ei kujutle neid tuhandet külge mitte samal viisil ja ei kae justkui kohalolevaina. Ja kui ma harjumusest kehalistest asjadest mõeldes alati midagi kujutleda manaksin kujutlusse mingi ebamäärase figuuri, siis poleks see ilmselt siiski tuhatnurk,
annaabi.ee 
